Identiteet ja kunst

Eestis põhineb arusaam oma identiteedist paljuski kuuluvusel soome-ugrilaste hulka. See on mitmetahuline mõttekompleks, mille lähtekohtadeks on eelkõige keel, metsarahva meelelaad, aga ka usuline traditsioon, geograafiline paiknemine Põhja-Euroopas, niiske ja jahe kliima, pikad suvepäevad ja pikad talveööd. Aastaajaline rütm põhjustab inimestes depressiivsust ning igatsust päikesesoojuse ja -valguse järele — mis on ilmselt oluliseks põhjuseks päikeseratta korduvale motiivile rahvakunstis, samuti võib siit aimata lähtekohta Eestis levinud hüvastijätusoovile “Päikest!”.

Eesti keelele, nii nagu teistelegi soome-ugri keeltele on omane sugude ja tulevikuvormi puudumine; eestlaste meelelaadile on tüüpiline introvertsus ja tähtsatest asjadest vaikimine (“armastus” on peaaegu tabusõna) ning tõsine ja protestantlik töö-eetika. Loomulikult on säärane mentaliteet äratuntav ka kujutavas kunstis — päikselist rõõmu leidub eesti kunstis ülimalt harva. Ses suhtes on ületamatuks teoseks Ants Laikmaa portree noorest ja kaunist poetessist Marie Underist (pastell, 1904), kellesse kunstnik armunud oli.

Eesti rahvusidentiteeti asuti konstrueerima 19. sajandi keskel ning siin omandasid tähtsa rolli “loodusmonumendid”, näiteks tasapinnalisel maastikul kõrguvad hiigelsuured graniitrahnud, mis jõudsid eesti aladele palju aastatuhandeid tagasi koos mandrijääga. Kirjeldusi rändrahnudest kohtab varasemas rahvaluules ja tavandis üsna sagedasti ning seetõttu võiks neid koguni “rahvuslikeks monumentideks” nimetada. Kunstis on neid jäädvustanud ja poetiseerinud graafik Günther Reindorff (1889–1974).

Rahvuslikul identiteedil, nii nagu seda tänapäeval mõistetakse, on eestlaste jaoks ikka olnud poliitiline sisu. Probleem on teravnenud aegadel, kui omaetteolemine ja harjumuspärane eluviis langes väljast tuleva rünnaku alla. Näiteks Nõukogude perioodil (1940–1992) soosis riiklik poliitika rahva füüsilist ja vaimset venestamist, mille vastu tekkis kunstis nii teadlikke kui ka alateadlikke kultuurilisi kaitsemehhanisme. Nii hoiduti kujutavas kunstis reeglina punasest värvist, mis Nõukogude Liidu lipuvärvina kuulus riigi ametliku sümboolika hulka. Kui punast värvi kasutatigi, siis ähvarduse tähistamiseks, nagu näiteks Jüri Arraku maalides või Raul Meeli graafikas. Samuti loodi enesekaitseline arusaam “omadest” ja “võõrastest”. Tekkis müüt “heast maitsest” kui eesti kunstile sünnipäraselt omasest, mis eristas eestlasi nõukogude kultuurist kui “maitsetust”.

Mitmed Eesti kunstnikud on ennast otseselt seostanudki soome-ugri identiteediga, alates Kristjan Rauast (1865–1943) kuni vaibakunstnik Anu Raua (1943), graafik Kaljo Põllu (1934), maalija ning graafik Raul Meele (1941) ja ehtekunstnik Kärt Summatavetini (1963). Eriti eredalt tõuseb esile Kaljo Põllu mõju — õppejõuna on ta alates 1970. aastatest viinud Eesti Kunstiakadeemia tudengeid etnograafilistele uurimisretkedele väikeste soome-ugri rahvaste juurde Venemaal. Uurimisreisidel kogutu põhjal on hiljem peetud teaduskonverentse ja koostatud publikatsioone. Selle tulemusena arenes suur osa eesti tarbekunstist soome-ugri etnograafia ja mütoloogia mõjuväljas. Kaljo Põllu on empaatiliselt lahti seletanud rahvariiete seost mütoloogilise maailmapildi ja kosmoloogiaga ning omaenda loominguski “tõlgib” ta vanu tarkusi kaasaja kunsti keelde.

Ajalooliselt on kujunenud arusaam funktsionalismist kui Eesti ”rahvuslikust” arhitektuuristiilist. “Rahvuslikuks” saab stiil ikka kunstiväliste protsesside kaasabil. Nimelt oli funktsionalismi kui modernistliku tehnikaajastu “külma” stiili kõrgaeg Euroopas 1920. aastatel, täpselt sel ajal, mil Eesti ajaloos toimusid mitmed positiivsed arengud — Eesti oli saanud äsja poliitiliselt vabaks ja noor riik proovis rõõmuga tiibade kandvust. Funktsionalism sobis kokku põhjamaise arusaamaga lihtsusest ning praktilisusest, siinsed paekivist funktsionalistlikud ehitised on maailma mastaabis unikaalsed. Seega näib tähenduslikuna, et ka hiljem, 1970. aastatest kuni kaasajani, on arhitektid projekteerinud arvukalt “neofunktsionalistlikke” maju. (Sama skeem kehtib teiste rahvaste puhul — soome “rahvuslik” stiil on juugend, mis juhtus domineerima ajal, kui Soome nautis võimast poliitilist ja kultuurilist tõusu. USA “rahvuslikuks” kunstistiiliks kujunes aga abstraktne ekspressionism, mis levis II maailmasõja järel poliitilise ja majandusliku tõusu tingimustes). Kunstistiil omandab tihti “rahvusliku” tähenduse ajal, mil kultuur tunnetab end võitjana.

1990. aastad on paljuski olnud identiteedi ümbermõtestamise ja avatuse aastakümme. Enam ei räägita identiteedist ainsuses, vaid identiteetidest mitmuses, nende konstrueerimisest ja dekonstrueerimisest. 1990. aastatel tekkinud etnofuturismi liikumine konstrueerib soome-ugri identiteeti juba absoluutse teadmisega, et identiteet ongi konstruktsioon. Eesti Kostabi Seltsi algatusel on alates 1994. aastast toimunud rahvusvahelisi etnofutu kongresse, mille käigus areneb koostöö Soomes ja Venemaal elavate soome-ugri rahvaste ning eesti kunstnike vahel.

Kaasaja ühiskonnas kaotab rahvuslik määratlus järjest oma tähtsust igapäevaelus. Kuid teiselt poolt sunnib identiteedile tähelepanu pöörama riikide ja rahvaste kasvav konkurents vabaturumajanduse raames. Isegi Tallinna Stockmanni kaubamaja soomlastest omanikud mõistavad, et personali riietamine eesti rahvarõivastesse aitab suurendada kaupade läbimüüki.

Lisateave artikli kohta