Kaasaegsed tehnoloogiad ja kunst

1995. aastal algatati lisaks Saaremaa biennaalile veel teinegi, kuid programmilt risti vastupidine rahvusvaheline suursündmus — “Interstanding” ehk “Understanding Interactivity”. Sellel, üle kahe aasta (1995, 1997, 1999, 2001, …) Tallinnas toimuval näitusel–konverentsil suunatakse kriitiline pilk tehnoloogilisse tulevikku. “Interstandingu” algatas kunstnik Ando Keskküla koos kunstiteadlase Sirje Helmega (1949). Koostööd tehti Eric Kluitenbergiga Hollandist ning alates 2001. aastast Mare Trallaga (1967), Londonis õppinud ja elava Eesti kunstnikuga.

“Interstandingut” korraldab Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus — endisest Sorosi Keskusest välja kasvanud institutsioon, mis kuulus lülina omataoliste keskuste ketti üle kogu postsotsialistliku Ida-Euroopa. Video-, elektrooniline ja digitaalne kunst levis postsotsialistlikes riikides, sealhulgas ka Eestis suuresti tänu filantroop Georg Sorosi rahastamispoliitikale, “initsiatiivile ülalt”. Nii tekkis vaesunud olude keskele äkki ülitehniline, ühiskonnast võõrandunud nö Sorosi kunst, mida laiem avalikkus ei sallinud, sest taolisel kunstil puudus kohalik traditsioon ja publik.

Samas kohtus “initsiatiiv ülalt” ka “initsiatiiviga alt” — nooremad kunstnikud suhtusid kompuutritesse ja videokaameratesse kui erutavatesse kunstimeediumidesse, mis andis neile võimaluse alustada “puhta lehena”. Varajane videokunst oli küll kohati lihtsameelne oma progressi-usus ja teoreetilise analüüsi puudumises, ent aegamööda olukord selgines. 2002. aastal võib näha, et viimasel kümnendil on suurimat rahvusvahelist tunnustust võitnud just nimelt eesti video-, foto- ja digitaalkunstnikud.

Jaan Toomiku (1961) tähelend algas meditatiivse videoga “Tee Sao Paulosse” 1994. aasta Sao Paulo biennaalil. Sellele järgnesid kutsed reale olulistele näitustele. Praeguseks on Toomiku rahvusvaheliselt nõutuimaks videoks “Isa ja poeg” (1998), mille esitamissagedusega võistleb üksnes Kai Kaljo video “Luuser” (1998). Hoopis teistsugust lähenemist demonstreerib aga Ene-Liis Semper (1969), kelle videod on tõlgendatavad psühhoanalüütilise meetodiga.

1990. aastate teise poole rahvusvaheliselt tuntuim eesti netikunstnik on aga Nelli Rohtvee — füüsilise kehata isik, kelle läbitungiv pilk demüstifitseerib paljusid arusaamu rahvusvahelisest edust, CV-maagiast ja välismaa pudrumägedest. Nelli Rohtvee oli tegelikult kollektiivne autor, kelle taga seisavad kunstnike perekond Raivo Kelomees (1960) ja Tiia Johannson (1967).

Aastatuhandevahetusel võib aimata ka noorema põlvkonna video- ja interneti-kunstnike pealekasvu, kes alles otsivad oma nägu ja identiteeti. Kuid pöördugem tagasi teksti algusosas esitatud väite juurde rõõmu ja rõõmsameelsuse puudumisest eesti kunstis. 2001.–2002. aastal hakkas Piret Räni ja Eve Kiileri eestvedamisel aktiivselt tegutsema naiskunstnike laulu- ja mänguselts “Puhas rõõm”, kus videote ja installatsioonide vahendusel analüüsitakse rõõmu kui kultuurilist fenomeni. Paljastatakse rõõmu ühiskondlikku ja soolist funktsiooni (“naeratus on naise töö”) ning parodeeritakse infantiilset tarbijamentaliteeti. Tegijad paistavad tundvat puhast rõõmu, avastades taas mõne ühiskondliku kokkuleppe, mis polegi “taevast antud loodusseadus”, vaid kellegi huvides toimiv konventsioon.

Lisateave artikli kohta