Kultuuride ristteel

Olles oma geograafilise asendi tõttu avatud merele ja kaubandusele, on Eestit läbi sajandite iseloomustanud kultuuride paljusus. Erinevate kultuuride kandjad saabusid siia eri aegadel ja eri põhjustel — kas siis kolonisaatoritena või rahumeelsete kaupmeeste ja töötegijatena.

Eesti keskaja materiaalses kultuuris on domineeriv baltisaksa mõju — seda märgistavad Tallinna vanalinn, hiliskeskaegsed kirikud oma iseloomuliku lakoonilisusega ja mõisad üle Eestimaa sinna juurde kuuluv kunstipärandiga. Tallinnaga seostuvad kaks üleeuroopaliselt nimekat maalijat 15. sajandist: Bernt Notke (1430/40–1509), kelle “Surmatants” (1463 või 1466) asub Tallinnas Niguliste kirikus, ning Michel Sittow (1469–1525), kes täitis mitmete kroonitud peade, nagu näiteks Isabel I (Kastiilia), Christian II (Taani), Fernando II (Hispaania), Carlos I (hilisem Saksa-Rooma keiser Karl V) tellimusi.

Kohalikust baltisaksa kõrgkihist jäi 1919. aastal toimunud maareformi tagajärjel ja hiljem, II maailmasõja eel emigreerudes maha suuri mõisakomplekse. Paljud neist muudeti pärast võõrandamist koolideks, vallamajadeks või muudeks ühiskondlikeks asutusteks. Elukorralduse muutudes ei suutnud uued omanikud aga tihti mõisahoonete käekäigu eest hea seista. Kohati algas mõisate lagunemine juba enne neljakümnendaid aastaid, kuid just Nõukogude ajal muutusid sissekukkunud katustega luitunud mõisahooned Eesti maastikupildi lahutamatuks osaks. Alates 1990. aastast on mõisaid üles ostnud mitmed jõukad eestlased, kes sotsiaalselt püüavad end samastada baltisakslaste valitseja-positsiooniga.

Ka Vene kogukondi on Eestis mitmeid. Ääretult omapärane rahvuskild elab endassesuletult ja -sulgunult Peipsi järve kaldal Ida-Eestis — Vene vanausulised, kes rändasid 1653–1656 aasta kirikureformi tagajärjel Vene riigivõimuga konflikti sattunult Peipsi järve äärsetele maadele. Vanausulised on loonud iseseisva ikoonimaali koolkonna ja arendavad seda edasi veel tänapäevalgi. Kagu-Eestis elab setu rahvas, kelles segunevad ja põimuvad keerukalt nii eesti ja vene kultuurile omased elemendid. Setu kultuuri tuntakse Eestis peamiselt omapärase murdekeele, eheda rahvapärimuse ja tänapäevalgi kantavate rahvariiete järgi. Rahvarõiva oluline komponent on hiigelsuur hõbesõlg, mida pärandatakse emalt tütrele.

Samuti kohtab Eestis skandinaavia kultuuride mõjutusi. Rannarootslaste kultuuripärandit on säilinud Lääne-Eestis ja saartel, hinnatud vaatamisväärsusena püsib 17. sajandil ehitatud Ruhnu puukirik. Soome kultuur on olulise jälje jätnud Eesti linnapilti maailmakuulsate arhitektide käe läbi. Näiteks siinse rahvusliku monumendi, Põhjamaade juugendstiilis Estonia teatri (1913), kavandasid Armas Lindgren ja tema naine Viwi Lönn. Ka ülemaailmselt tuntud soome arhitekt Eliel Saarinen projekteeris Eestisse mitmeid hooneid ning kavandas 1912. aastal koguni visiooni Suur-Tallinnast — linnast, mis oleks kasvanud metropoliks. Saabuv I maailmasõda aga nullis tehtud plaanid.

Eesti rahvusest kunstnikud küpsesid 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses professionaalideks mitte Eestis, vaid õppides Peterburi, Pensa, Düsseldorfi, Müncheni, Pariisi jt. suurte keskuste kunstikoolides. On loomulik, et Eesti professionaalne kunst kui suhteliselt noor nähtus on elanud oma peavoolus läbi “saksa perioodi” (I Maailmasõja aegne ekspressionism), “prantsuse perioodi” (1930. aastate järelimpressionism, mida esindas peamiselt Tartu kunstikool Pallas), pealesunnitud “vene perioodi” (1940.–50. aastate sotsialistlik realism). Vastukaaluks viimasele murdis 1960. aastate lõpul noorte kaudu kunsti “ameerika periood” (popkunst). Ameerika imago seostus siis ja varemgi eestlastele vabadusideaaliga — või kuidas muidu seletada juba 19. sajandil ühe Lõuna-Eesti järve nimetamist Dollarijärveks ning Tallinna tänavate nimetamist Suur- ja Väike-Ameerikaks. 21. sajandi alguse kujutavas kunstis ollakse aga hoopis “inglise” lainel.

Eelnevast võib jääda mulje, et eesti kultuuris polegi midagi “oma”, et kõik siin on laenuline ja kokku õpitud. Kuid vaadates tähelepanelikult ja sügavamale, võib märgata mõndagi iseloomulikku, mida mujalt ei leia.

Lisateave artikli kohta