Mentaliteedi muutused

Eesti kunstiajaloos oli väga tugevaks dominandiks 1919. aastal Tartus asutatud ja 1940. aastal suletud Pallase kunstikool. Seal valitsevat vaimsust on tegelikult raske defineerida, kuna kahekümne tegutsemisaasta jooksul õppis ja õpetas koolis palju tugevaid isiksusi. Pallases väärtustati individuaalsust ja annet, seal õpetati hingestatust, mille pidi looma värvi- ja valgusekäsitlus. Jõudu saadi vaimsetest sidemetest kunstimetropolist Pariisiga. Kui 1937. aastal toimus Pariisis maailmanäitus, täitus paljude pallaslaste unistuse reisida maailma kunstipealinna. Toona oli Eesti maailmanäitusel esindatud esimest korda — hõbemedali sai ehtekunstnik Ede Kurrel (1909–1991) ning audiplomi tekstiilikunstnik Mari Adamson (1908).

Pallases õpetasid pea kõik oma aja suured nimed: maalijad Konrad Mägi (1878–1925), Ado Vabbe (1892–1961) ja Nikolai Triik (1884–1940), skulptor Anton Starkopf (1889–1966), kunstiteadlane Voldemar Vaga (1899–1999), jt. Kooli esimesse lendu kuulus ka eesti kunsti armastatuim vaikija, graafik Eduard Wiiralt (1898–1954). Wiiralt analüüsis oma virtuoossetes graafilistes lehtedes inimpsüühikat, jõudes peateosteks peetud “Põrgus”, “Kabarees” ja “Jutlustajas” (loodud vahemikus 1930–1932) justkui eesootava sõjakatastroofi eelaimduseni. Elu lõpuperioodi veetis Wiiralt emigrandina Pariisis, kus ta ka suri. Eduard Wiiralti säilmed on maetud Père-Lachaise’i kalmistule.

Pallase koolkonda kuuluvad aga ka väga omanäolised maalijad: Erik Haamer (1908–1994), kelle lõuendil muutus Saaremaa vaene eluolu järsku suureks ja oluliseks eeposeks, Karl Pärsimägi (1902–1942) Võrumaalt, kes taotles üldistatud vormikäsitluse abil kujutatu olemuse tabamist, Andrus Johani (1906–1941) ja Kaarel Liimand (1906–1941), kelle vasakpoolne poliitiline meelestatus väljendus vaeste agulielanike kujutamises. Üks nooremaid maalijaid Pallase likvideerimise ajal, Elmar Kits (1913–1972), jäigi elu lõpuni unistama reisist Pariisi, mille Nõukogude võimu saabumine aga võimatuks muutis.

Teise maailmasõja järel muutus Pallas müüdiks. Nõukogude kord väärtustas kollektivismi, mistõttu nähti sealses individualismis riigivastasust, pealegi olid paljud pallaslased emigreerunud välismaale. Siitpeale tekkis Pallase ja pallaslaste ümber teatav märtri oreool, mis pikapeale konserveerus ja kivines. Tänapäeval seostub Pallas peamiselt kõrgete oksjonihindadega — tänaseks surnud kunstnike klassika on Eesti uusrikaste seas kõrges hinnas.

Järgmine tõus Eesti kunstis algab 1960. aastatel. Tallinnas, Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis kunstihariduse saanud kunstnikud lõid rühmituse ANK’64, kuhu kuulusid Tõnis Vint, Malle Leis (1940), Jüri Arrak (1936), Kristiina Kaasik (1943), Tiiu Pallo-Vaik (1941), Enno Ootsing (1940), Tõnis Laanemaa (1937) ja Aili Vint (1941). Nende kunstiotsingud olid seotud noortekultuuriga, vabameelse jazziga ja osaliselt ka op-kunstiga, mis laiast maailmast otsapidi Eestisse ulatus. Tänapäevast tagasi vaadates näib nende looming erakordselt romantilisena, kuid kaasajas pidi see tunduma talumatult radikaalne ja piireületav — või miks muidu KGB julgeolekutöötajad neid jälgima pandi.

ANK-lastest veel tugevama märgi on jätnud rühmitus SOUP’69, kes teostas otsustava pöörde “soojast” ja “hingestatud” kunstist “külma” ja “tehnitsistliku” mentaliteedi suunas. SOUP’69 tõi endaga kaasa veidi hilinenult popkunsti-vaimustuse. Arhitekti haridusega noormehed Leonhard Lapin (1947), Ülevi Eljand (1947) ning arhitekti-disaineri haridusega Andres Tolts (1949), Ando Keskküla (1950), Ülevi Eljand (1947) — sama vaimsuse leiavad hiljem ka arhitektid Vilen Künnapu ja Jüri Okas (1950) ning disaini õppinud maalija Sirje Runge (1950) — tundsid, et õpitud erialal on võimatu end teostada. Puudus ühiskondlik tellimus ja vajalik tehniline baas. Võimas loov energia pandi maalide, graafika, happening’de, kollaaþide, luule, multifilmide, multimeedia-etenduste jms. loomisse. Suurimaks väljundiks võis pidada eesti- ja venekeelse ajakirja “Kunst ja Kodu” publitseerimist 1970. aastatel Andres Toltsi juhtimisel (tiraaþid olid hiigelsuured: eestikeelseid numbreid ca 10 000, venekeelseid paralleelnumbreid 40 000). Kui Ameerika popkunstnikud viisid massikultuuri kõrgkunsti, siis eesti popkunstnikud lõid nõukogude “madalast” massikultuurist elitaarset ja vaimukat “liit-poppi” püüdes samas teha üleliidulisele massikultuurile elitaarkultuuri süste.

Lisateave artikli kohta