Millal algas Eesti kunst?

Eesti rahvusliku professionaalse kunsti alguseks võib lugeda 19. sajandit, mil tegutses esimene eesti soost elukutseline kunstnik Johann Köler (1826–1899). Võideldes välja vaesusest talupojaperes ja saades hariduse Peterburi Kunstiakadeemias, oli Köler ülinõutud portretist Peterburi koorekihi hulgas. Samas jäi ta Peterburis “meie meheks Havannas”, aidates noori eesti soost kunstissepürgijaid ning vahendades Eesti rahvusliku ärkamist pealinna võimukoridorides.

“Mitteametlikult” võib eesti kunsti ajaarvamist alustada aga umbes II aastatuhandest enne Kristust, mil nimetu ürgkunstnik vormis luutükist mehe näo kujulise ripatsi (amuleti?). Arheoloogiline leid on välja tulnud Tamula asulakohast Võrumaalt Lõuna-Eestist.

Aga miks mitte käsitada kunstiajaloo kontekstis ka etnograafilist materjali. Kuna eesti rahva ajalugu on 13.–20. sajandini seisnenud peamiselt taanlaste, sakslaste, rootslaste ja venelaste võimu all elamises, siis väljendub meie varasem visuaal-kunstiline eneseteostus just rahvakunstis — meeste ja naiste käsitöös.

Niimoodi käsitleb etnograafilist materjali kunstnik Tõnis Vint (1942), kes on muuhulgas väga põhjalikult uurinud vanu kinda- ja vöökirju, püüdes lahti mõtestada rahvatekstiilide geomeetrilistesse mustritesse kodeeritud informatsiooni. Olles süvenenud maailma kõrgkultuuride esoteerilisse pärandisse, väidab Tõnis Vint, et vanad eestlased olid vaimult sama võimsad kui muistsed Ida või indiaani kultuuride targad, ainult et võti meie muistsete märgisüsteemide mõistmiseks on kadunud, kuna eestlastest pole maha jäänud kirjalikku pärandit. Varasematel sajanditel Eesti kohta kirjapandu pärineb teiste rahvaste esindajatelt, kel oli kohalikesse ülalt alla vaatav suhe. Nii on eestlased jäänud ka (kunsti)ajaloo näitelaval ikka ja jälle “teise” rolli.

Lisateave artikli kohta