Sellest, mida siin ei ole

Kohati iseloomustab eesti kunsti palju paremini hoopis see, mida siin ei ole. Peaaegu lootusetu on leida heroilisi ajaloomaale, nii nagu me teame neid olevat prantsuse, vene, inglise, ameerika ja teiste rahvaste kunstis. Kuna riigil puuduvad ajaloolised (st. militaarsed) võidud, siis pole ka, mida jäädvustada. Ainsaks edukaks sõjaks võib pidada 1918.–1920. aasta Vabadussõda, mille tulemusena Eesti iseseisvus. Vabadussõjas osales sõduritena ka noori kunstnikke — Eduard Viiralt (1898–1954), Karl Pärsimägi (1902–1942), Jaan Grünberg (1889–1969) jt. Kuid mitte keegi neist pole kajastanud sõda oma hilisemates töödes.

Küll aga jäädvustasid 1920.–1930. aastatel Vabadussõda ning rahvusriigi kangelasi heroilise pilditraditsiooni vaimus hoopis sakslane Maximilian Maksolly (1884–1968) ja venelane Nikolai Kalmakov (1873–1955). Kumbki neist ei lävinud Eesti kunstiringkondadega, vaid täitis äri- ja poliitikaladviku tellimusi realistliku ja sümbolistliku kunstitraditsiooni vaimus. Eesti kunstnike suhtumine mõlemasse “autsaiderisse” oli rohkem kui halvustav. Tajuti valusat mentaliteedilõhet värske äri- ja poliitikaeliidiga, kes ei väärtustanud kunsti ostmisel sõltumatut vaimu ja euroopalikku püüdlust, vaid “õiget” ideoloogiat ja vanameelset esteetikat.

Eesti ajaloomaalis on siiski üks veider peatükk — II maailmasõja päevil Nõukogude Liidu tagalasse Moskvasse emigreerunud kunstnikud lõid 1942. aastal käsu korras maale ja skulptuure eesti rahva ajaloolisest võitlusest saksa ristirüütlitega. Korraldati näitus, mis tähistas Jüriöö ülestõusu (1343-45) juubelit, kus sotsrealistlikus stiilis heroilised talupojad lähevad kaigaste ja nuutidega võitlusse.

Ka monumentaalkunstis puudub heroiline pildikeel, üksainus keskne teema on siin surm. Isegi Vabadussõja monumendid väljendavad enamasti traagikat. Neid väikesi mälestusmärke püstitati 1920.–1930. aastatel üle Eesti — korjandusrahadega ja rahva tellimusel. Nõukogude korra tulles hävitati nad kõik. Iroonilisel kombel omandasid nood ausambad hiljem märtriliku oreooli ning pärast Eesti Vabariigi taastamist 1991. aastal täitus maa samade monumentide kohati ebatäpsete ja juhuslike jäljendustega. Taolise võimsa vabadusmonumendini nagu Riia kesklinnas Karlis Zale taevasse tõusev kivist hümn (1930), pole Eestis kunagi jõutud, ehkki siingi peeti lõputuid plaane vabadusmonumendi püstitamiseks, ühegi kavandi suhtes kokkuleppele jõudmata. Seesama vaidlus kestab tänapäevani.

Ka võit ja võitmine kui teema ei kajastu eesti kunstis kuigi laialdaselt. Paradoksaalne on näide 1980. aasta olümpiamängude puhul Tallinnasse ehitatud purjespordikeskuse juurde püstitatud Hille Palmi monumentaalskulptuurist. Tellimustööna valminud skulptuuril “Võitja” näib loorberipärjaga noormees kogu oma olemuse ja kehakeelega ütlevat, et “Annan alla!”

Nõukogude reþiimi ajal kandis Tallinna keskväljak nime Võidu väljak. Seal peeti sõjaväeparaade. Konventsioon nõudis, et üle Nõukogude Liidu on igas tähtsas linnas Võidu väljak. Eestlastel oli raske samastuda sellise “võiduga”, nende seisukohast oleks pidanud Tallinna keskväljakut nimetama Kaotuse väljakuks. 1990. aastatel taastatigi väljaku II Maailmasõja eelne nimi — Vabaduse väljak. Seega võiks ehk “vabadust” pidada selleks maagiliseks sõnaks, mis eestlase mõttemaailmas “võitu” tähistab.

Aga “võit” võib olla kunsti kodeeritud ka mõningate metafooride kaudu, nagu näiteks lipp, kroon ja rahvuseepose nimitegelane Kalevipoeg. Riiklik vabadus on seotud oma lipu lehvimisega. Avangardkunstnike Leonhard Lapini (1947), Vilen Künnapu (1948) jt. nõukogude-aegsetes töödes avastame tihti lipusümboolikat; Raul Meel (1941) kasutas sini-must-valget värvikombinatsiooni ajal, kui see oli ametlikult keelatud.

Kroon sümboliseerib kuningat, mis eestlase teadvuses tähendab abstraktselt midagi positiivset ja optimistlikku (Eestis on tuntud rahvalaul: “Karjapoiss on kuningas”). Kunstnik Siim-Tanel Annus (1960) tegi 1980. aastate alguses oma koduaias öiseid tule-performance’d, kus kunstnikul oli peas kroon.

Kalevipoeg on kangelane, keda kunstnikud kujutavad positiivse jõumehena, ehkki eeposest selgub, et tema iseloomul oli ka varjukülgi. Sõna “kalevi” ajalooline tähendus on “tugev”, “väekas” ning sellest on saanud üks Eestis populaarsemaid kohalikku päritolu mehenimesid. Kunstnikest kannab seda nime New Yorgis 1980. aastatel maailmakuulsaks saanud Kalev Mark Kostabi (1960), kelle vanemad olid emigreerunud 1940 aastatel USA-sse. “Kaleviks” on ristitud ka vabrikuid, spordiseltse, staadione, ja baare.

1902. aastal püstitas parun Nicolai von Glehn (1841–1923) Nõmmele mäe otsa hiigelsuure Kalevipoja kuju, mis meenutab veidi Michelangelo Moosest. Prohvet–Kalevipoeg lasti õhku I maailmasõja päevil ning taastati 1990. aastal Mati Karmini (1959) poolt. Teise Kalevipoja kuju püstitas Amandus Adamson (1855–1929) Tartusse 1933. aastal, tema Võitja–Kalevipoja hävitasid aga nõukogude aktivistid, kuna monument kandis “vale” ideoloogiat. 2002. aastal otsustati Amandus Adamsoni Kalevipoeg taastada, monumendi koopia telliti Ekke Välilt (1952). Kolmandat Kalevipoega, mis oli hiidkollossina plaanitud seisma Tallinna lahe suudmesse, püüdis 1999. aastal rajada Tauno Kangro (1966), kes modelleeris hiigelkangelase oma kahtlase taustaga ärimehest sõbra järgi, justkui talle isiklikku monumenti luues.

Kalevipoega on maalikunstis ja graafikas kujutatud väga palju. 20. sajandi alguse rahvusromantikud kodeerisid temasse tõusva iseseisvusvaimu, 1944. aastal Rootsi emigreerunud Erik Haamer (1908–1994) joonistas Kalevipoja vaenlasele, kuradile, aga Stalini näo.

Seni ületamatuks saavutuseks Kalevipoja visualiseerimisel peetakse Kristjan Raua (1865–1943) sõdadevahelisel perioodil joonistatud illustratsioone eeposele. Raud sidus söejoonistustesse mütoloogilist ja religioosset müstikat, rahvusliku puukäsitöö mõju (figuuride “tahumatu” kontuur) ning vana mehe elukogemust.

Lisateave artikli kohta