Maailmamuusika mudel

Ligikaudu samal ajal kui Eesti Vabariik taasiseseisvus (ja umbes siis, kui meie akadeemiline helikunst suurde maailma läbi murdis), juurdus Lääne kultuuriteadvuses mõiste „maailmamuusika” (world music). Algselt märkis see mõiste nende rahvaste ja regioonide populaarset (rahvaomast) eneseväljendust, kes olid eemal metropolidest, eemal tsentrist, globaalse muusikatööstuse peavoolust ja kõigist privileegidest, mille selline asend kaasa toob ning kes ometi pidid oma identiteeti otsima nende universaalsusele pretendeerivate jõudude kultuurilise surve all. Lääne poolt vaadates tähendas see mõttemudel võtit ka Eesti muusika juurde.

Maailmamuusika mõiste olemuseks oli just nimelt küsimus, kuidas saab üks perifeerne kultuur tsentri kõikvõimsuse kiuste iseendaks jääda ja samal ajal olla konkurentsivõimeline turul, mille reeglitele ta on sunnitud alluma. Siia haakuvad mitmed kultuurisotsioloogias esmatähtsad küsimused (Kuidas inimese lihtne eneseväljendus saab müügiartikliks? Milline on professionaalsuse hind? jne). Ühtpidi on Eesti praegustes majandusliku avatuse tingimustes lihtsalt uus turg, olgugi et väike. Kuid see, et siinne publik on liidetud suurde rahvusvahelisse tarbimisprotsessi pole veel kõik. Selle avatuse teine tahk on see, et kohalikud muusikud on oma tegevuses ja esteetilistes valikutes suuremal või vähemal määral rahvusvaheliselt juhitavad, tollest kujuteldavast tsentrist defineeritud: rahvusvahelist mõõtu popmuusika kõigepealt imporditakse ja tarbitakse, siis kopeeritakse ning lõpuks liidetakse kohalike traditsioonidega millekski selliseks, mida võib pidada originaalseks loominguks.

Muutus, mis siinsete inimeste muusikatajumises toimus pärast Nõukogude režiimi lagunemist, oli ühtpidi plahvatuslik. Lõppude lõpuks ei saanudki see teisiti olla, kui arvestada, et väga lühikese aja jooksul oli inimestel võimalik kohtuda põhimõtteliselt kogu maailma muusikaga ja seda pahupidi pööratud perspektiivis, ilma ajalooliste hierarhiate ja põhjusliku loogikata — korraga tulid turule väga erinevad stiilid, ajastud, esteetilised valikud... Kuid teisalt on vaevalt mõtet seda murrangut ka ülemäära võimsaks maalida. Eesti pole olnud pooltki nõnda suletud, nagu on väidetud.

Lisateave artikli kohta