Olevik ja tulevik
Tänane muusika Eestis võiks üldistatult jaguneda viide alajaotusse, sõltuvalt avatuse ja aktiivsuse astmest.
Esimesel juhul välditakse otsustavalt dialoogi rahvusvaheliste popnormidega. Tegemist on odava ja kättesaadava, ajaviitelise tarbemuusikaga, mis näeb oma kasutusala ainult Eestis. Oma traditsioonina mõistab ta pigem "tsiviliseeritud" popkultuuri eelset rahvalike külapidude ideaali. Samas on taoline muusika küllalt menukas ning seda suunab ka oma madalama tasandi kommertstööstus, mis korraldab suviseid turneesid, annab välja odavaid plaate ja kassette jne.
Ka teise tüübi puhul on tegemist muusikaga, mis üldjuhul piirdub kohaliku turuga ja suudab sellest ka ära elada. Kuid erinevalt eelmisest näitest on ta siiski kontaktis rahvusvahelise popkultuuri mõõtkavadega — tal on ambitsioon asuda popkultuuri tsentrumis, asuda trendide ja moevoolude peavoolus. Dialoogiks seda siiski nimetada ei saa. Tegemist (näiteks selliste ansamblite puhul nagu “2 Quick Start” või “Caater”) on puhtalt funktsionaalse, eeskätt tantsulise popmuusikaga, mis kohandab Lääne eduka ajaviite mudeleid siinse turu tarbeks ilma mingi kriitilise distantsita nende suhtes. Teda ei huvita popmütoloogia ja selle tagamaad — see muusika on kiire käibega ja oma loomult odav. Selle muusikaga sünkroonis toimib Eestis suur osa ajaviitekultuurist — raadiod või ööklubid oma diskoritega.
Kolmas vaadeldav võimalus seevastu tähendab aktiivset suhet globaalse popkultuuri müütidesse, aktiivset dialoogi nendega. See võib tähendada väga erisuguseid võimalusi. Näiteks ameerikalikku peavoolurocki mängiv ansambel “Mr. Lawrence” asetab end teadlikult rahvusvahelise popkultuuri keskmesse ja mõtestab oma muusika jaoks universaalseid klišeid. “Vennaskond” seevastu võtab needsamad mütoloogilised popkujundid (mis on tema juhtumil peaasjalikult pärit punk'i ja post-punk'i aegadest) ning muudab nad Eesti kultuuriruumi jaoks justkui pisemaks, argisemaks ja provintslikumaks. Tema reaktsioon "suure maailma" popvalikute rohkusele on teatav vabatahtlik kitsendus, keeldumine seda kaasa tegemast ning taandumine lapsemeelsesse nostalgiasse.
Neljas võimalus on rahvusvahelise populaarse kultuuri pidev ümberdefineerimine. See tähendab väga liikuvat ja dünaamilist hoiakut, mis ei pruugi hoolida kõrge ja madala, globaalse ja lokaalse, võõra ja lähedase kategooriatest. Jutt on sellisest populaarsest teadvusest, mis on võimeline kasutusse võtma väga erinevaid ja üldse mitte populaarseid elemente. On võimalikud erinevad sulamid, kuid ka moonutused, deformatsioonid, kultuuride kokkupõrked ja konfliktid. Taolise selgelt eksperimenteeriva hoiaku on võtnud sellised ansamblid nagu “Weekend Guitar Trio” või “Tunnetusüksus”. Olgugi, et nende mõlema lähtekohaks on populaarne kultuur, segavad nad samas elemente nii “kõrgest” kui “madalast” kunstist. Mõlemate meetodis on eriliselt tähtis koht improvisatsioonil.
Ka Eesti “tõsine” helilooming (Erkki-Sven Tüür, Tõnis Kaumann, Rauno Remme) on oma tegevuse algusest peale olnud kontaktis populaarse kultuuri mudelitega ning taoline dialoog on selgeid vahetegemisi ja hierarhiaid kindlasti häirinud. Seesuguse muusikamõistmise juhtivateks institutsioonideks on festival “Jazzkaar”, mis oma avatud suhtumisega ulatub ka teisele poole dzhässmuusika piire (näiteks etnomuusika otsinguteni), samuti 20. sajandi eksperimentaalmuusikat vahendav NYYD-festival ja folkloorse kallakuga Viljandi Pärimusmuusika festival.
Viies tee on suuresti veel imaginaarne, pigem võimalikuna aimatav kui et midagi muud, märkides olukorda, kus Eesti (pop)muusikaline väljendus on juba liidetud rahvusvahelisse kultuurilevisse. Siinkohal ei tule silmas pidada mitte neid unistusi läbilöögist, mis ikka toidavad väikesi ja lokaalseid kultuure. Pigem on jutt neist võimalustest, mida võiks pakkuda Internet ja sellega kaasnevad uued võimalused muusika suhtlemiseks oma auditooriumiga. Kõikvõimalikud marginaalsed grupid kultuuris, underground'i mistahes avaldused, saaksid olla omavahel ühenduses hoopis teistel alustel kui seni ja neil on alust loota, et uus meedia lubab nende initsiatiividel ellu jääda. Niisiis seostaks see tee uuel moel marginaalse rahvusliku ja marginaalse kultuurilise olemise.
Loe lisaks: Eesti akadeemiline muusika 1990. aastatel
Lisateave artikli kohta
