Populaarne teadvus Eesti muusikas

Erinevalt mõnest teisest kunstiliigist on just muusika puhul loomulikuks peetud seda, et kõneldakse üldistavalt kahest traditsioonist — „kõrgest” ja „madalast”. Eesti kultuurisituatsioon näib soosivat ühelt poolt nende kahe muusikatraditsiooni väga ranget eraldatust ning teisalt veendumust, et tõeline pilt meie muusikast avaneb igal juhul läbi akadeemilise helikunsti suurnimede.

Need nimed on juba rahvusvaheliseltki kaalukad ja kõnevõimelised: Rudolf Tobias, Arvo Pärt, Veljo Tormis, Lepo Sumera, Erki-Sven Tüür… Meil on omad koolkonnad, nende sisemine dünaamika ja arengulugu. Ja meil on olemas näited, kuidas kõik see mitte ainult ei kasvanud sisse mingitesse rahvusvaheliselt tunnustatud hea muusika raamidesse, vaid oli lisaks suuteline neid raame avardama. Teisalt on siin kõrval kohalik popkultuur, mis on justkui juba oma olemuselt määratud olema marginaalne ja sekundaarne. Ta kannatab sellesama all, mille üle armastab kurta kogu Eesti kultuurielu — meid on liiga vähe. Ja kuivõrd Eesti piiridest väljaspool ei ole siinsel popkultuuril peaaegu mitte mingisugust väljundit, siis võib väita, et tegu on pigem kurioosumiga.

Siiski toimib meie kõigi igapäevane ja paratamatu seotus popkultuuri väärtushinnangutega tsementeerivalt — nende hinnangute kaudu mõõdame me ka kõike muud muusikat, hoolimata tema oma traditsiooni eripärast või asendist ühiskondlikus hierarhias. Nõnda ehk ei asu ka Eesti kõrgkultuur uhkes üksinduses kusagil teiste kohal, vaid on üks paljudest subkultuuridest ja sellisena mõõdetav ka populaarsel skaalal.

Võib koguni väita, et klassikaline ja populaarne muusika ei tegelegi nõnda erinevate probleemidega ja et isegi nende lahendustes on mõndagi ühist. 2000. aasta Viljandi Pärimusmuusikafestival oli pühendatud Veljo Tormisele, kuid samal ajal on too üritus järjest enam haaranud enesesse ka elemente rahvusvahelisest popkultuurist. Valiku aluseks on kahtlemata väga suurel määral needsamad ettekujutused autentsusest ja massikultuurile vastanduvast „populaarsest” eneseväljendusest, mis 1960. aastatel toitsid rock-muusikat. Tegemist pole lihtsalt paralleeliga. Viljandi festivali algtõuge ongi ilmselt just neist aegadest ja toonastest kultuurimüütidest pärit.

Ka Pärdist võib rääkida kui poliitilise tähendusega heliloojast, kui mitte otse, siis kaudselt ometi. Ta on oma muusikaga, milles ilmutab end rahulik, sissepoole pööratud ekstaas läbi tasase harduse, paljude jaoks ära tabanud põhjamaise natuuri olemuse ning osutab sel moel meie kultuurilisele ideaalile — Skandinaaviale Ida-Euroopa asemel. Teiselt poolt on Pärt servapidi riivanud rahvusvahelise popkultuuri liikumissuundi, täpsemalt seda meditatiivset, nn ambient-haru, mille allikad peituvad 1960. aastate psühhedeelses rock-muusikas, mis uue tõusu elas üle elektroonilise tehnomuusika tõusu aegu 1990. aastate esimesel poolel, seda ka Eestis.

Lisateave artikli kohta