Elamisviis

Talupere kasutuses oli teatav maavaldus — talu, mida ta haris ja mille eest ta pidi maksma mõisale renti ning tegema tegu. Sellelt maatükilt saadi kõik vajalikud toiduained, aga ka materjalid riiete valmistamiseks. Osa talu toodangust läks müügiks, et osta seda, mida ise toota ei suudetud. Noor põlvkond omandas eluks vajalikud teadmised vanemate kõrvalt õppides. Alates 18. sajandi teisest poolest õppisid lapsed kodus ka lugema.

Talupere liikmed olid omavahel sugulus- või alluvussuhetes, mis sageli ka põimusid. Pere eesotsas oli peremees ja peremehe perekond moodustas talu tuuma. Peale naise-laste kuulusid sinna ka teised lähisugulased ja kõiki neid kokku kutsuti pererahvaks. Peale pererahva elas talus tavaliselt ka kaugemaid sugulasi ja võõraid. Need oli sulased ja teenijatüdrukud, kes käisid tavaliselt talu eest mõisas teotööl ja otseselt talutööga ei tegelenud. Talupere kõige vähem püsivamad liikmed olid palgalised, kes palgati sageli vaid aastaks või ka ainult suveks.

Peredes valitses kindel tööjaotus. Meeste hooleks oli põlluharimine, metsa- ja veotööd ning hobuste eest hoolitsemine, rannikualadel kalapüük ja meresõit. Naiste pärusmaa oli toidu ja riiete valmistamine, kariloomad ning laste kasvatamine.

Maaviljelus
Aastasadu oli eestlase kõige tähtsamaks tegevusalaks põllundus. Kõige vanem maaharimisviis oli aletegemine: põllumaa saamiseks raiuti soovitud maalapil puud maha ja põletati. Väga kaugesse aega ulatub ka söödipõllundus, kus põldu hariti paar aastat ja jäeti siis sööti. Künni- ehk pärispõllundus sai Eestis alguse 8.–10. sajandil eKr. Ilmselt juba 13. sajandil võeti kasutusele kolmeväljasüsteem. Ühel põlluosal (väljal) kasvatati talivilja, teisel suvivilja ja kolmas oli kesas (põllumaa, mis jäeti üheks aastaks külvamata).

Vanim kultuurtaim Eestis on oder, mida on siin kasvatatud umbes 4000 aastat. Tõeline murrang toimus aga 11.–12. sajandil, mil hakati kasvatama talirukist, mis andis sõnnikuga väetatud põllul palju paremat saaki. Rukis kujunes kiiresti peamiseks leivaviljaks ja on seda tänaseni.

Pärast Eesti vallutamist 13. sajandil võõrandati suur osa kohalike põlluharijate maid mõisate rajamiseks ja laiendamiseks. Alles jäi pärilik maakasutusõigus, mis aga ei olnud juriidiliselt tagatud: kõik sõltus mõisniku suvast. Keskaja lõpust kuni 19. sajandi keskpaigani oli valdavaks rendi maksmine oma tööga ehk teorent: talupoeg pidi veerandi kuni kolmandiku oma tööjõust kulutama mõisapõllul. Seetõttu palgati endale abijõudu, sulaseid ja tüdrukuid. Umbes veerand saagist säilitati seemneks, teine veerand läks mõisnikule, ülejäänud poolega tuli toita oma peret. See süsteem muutus alles 19. sajandi keskpaigas, kui talupojad said võimaluse talusid päriseks osta. Seejuures tuleb märkida, et kuni 19. sajandi teise pooleni hariti Eestis maad samade tööriistadega kui muinasajal — puuatrade ja puuäketega, millele aja jooksul lisati raudotsikud.

Põllundusega oli tihedalt seotud karjandus. Eestis saab ühte maatükki ilma saagikuse languseta pikka aega harida ainult seda korrapäraselt väetades. Põhiväetis oli loomasõnnik ja kariloomi peetigi põhiliselt põlluharimise huvides. Karja kasvatati nii palju, et talvel kogunenud sõnnikust jätkuks põldude väetamiseks. Loomad andsid ka maa harimiseks tarviliku tööjõu. Loomade arv talus oli ühtlasi selle majandusliku kandevõime peamisi näitajaid. Eriti tähtis oli veoloomade olemasolu, sest sellest sõltus, kui palju maad suutis talu harida.

Olulisemaid põllumajanduse kõrvalharusid oli mesindus, seda eriti Lõuna-Eestis.

Eestis on olnud soodsad tingimused ka kalastamiseks, sest siin on palju mereranda, jõgesid ja järvi. Koos küttimise ja korilusega oligi kalapüük Eesti esimeste asukate põhiline elatusala. Sedamööda, kuidas arenesid põllundus ja karjakasvatus, siirdus aga asustus veekogude äärest paremate põllumaade poole.

Vallutusjärgsetel sajanditel kuulutati kalaveed maaomanikule kuuluvaks ja kalastamisõiguse eest hakati nõudma tasu. Enamik Eesti rannakülade elanikke ühendas kalapüügi maaharimisega, kusjuures kalapüük jäi kõrvaltegevuseks. Need randlased, kes elatasid oma peret eeskätt kalapüügist, vahetasid kala vilja vastu. Vahetamine toimus rannas, kuhu sisemaa külade talupojad selleks püügihooajal kohale sõitsid. Räime ülejäägid soolati ja neid käisid kalurid ise hiljem maadmööda müümas või vahetamas.

Ruhnus ja Kihnus, vähem Saaremaal ja Hiiumaal tegeldi ka hülgepüügiga. Põhiline, miks hülgeid kütiti, oli rasv ja nahk, hülgeliha sõid vaid hülgekütid ise.

Lisateave artikli kohta