Elukeskkond

Rahvakultuuri on püütud süstematiseerida väga erinevatest alustest lähtuvalt. Kõige lihtsam on eristada elukeskkonda ja elamisviisi. Esimene käsitleb seda, kus elati, ümbruskonda, mille inimene oli endale loonud. Teine aga seda, kuidas ta seal elas. Mõlemaid valdkondi on läbi aegade ühendanud inimese mõttemaailm, tema uskumused ja tavad.

Elukeskkonnas oli esmaseks taluarhitektuur, mille arengut mõjutasid kohapealsed looduslikud tingimused, teatavate ehitusmaterjalide olemasolu ja majanduselu eripära.

Vanimad kirjalikud allikad eesti külade kohta pärinevad 13. sajandi algusest (Liber Census Daniae, 1241) ning tõendavad suurte külade olemasolu Põhja-Eestis. Seni pole täpseid andmeid selle aja külade välise ilme, talude paigutuse ega külade üldise planeeringu kohta.

Põhijoontes jaguneb Eesti asulatüüpidelt kaheks suuremaks piirkonnaks. Lõuna-Eesti eripäraks on sealne hajaasustus, mujal Eestis on asulad tihedamalt koondunud. Hajakülas paiknesid talud korrapäratult üksteisest eemal. Põhja- ja Lääne-Eestis esinesid peamiselt sumbkülad, kus talud asetsesid korrapäratult kobaras koos. Ridakülas asetsesid taluõued ridastikku ühel pool teed, ahelkülas asetsesid talud küll ridastikku, kuid mõningaste vahemaadega üksteisest eemal. Rida- või ahelkülad asetsesid tavaliselt mõne voore või muu pikliku kõrgendiku veerul. Põllumaad paiknesid sel juhul külast kõrgemal, kuna madalamal olid koplid, karja- ja heinamaad. Ida-Eesti vene külad olid tänavkülad, kus taluõued asetsesid mõlemal pool külatänavat tihedalt teineteise kõrval. Külatüüpide selline levik oli tingitud maastiku erinevusest: Põhja- ja Lääne-Eesti tasane pinnareljeef soodustas sumbkülade, Kesk-Eesti vooremaastik ridakülade ja Eesti lõunaosade künklik maastik hajakülade tekkimist.

Taluarhitektuur
Eesti rahvapärast arhitektuuri iseloomustab esmajärjekorras seos ümbritseva loodusega ja vormiharmoonia. Taluõue asukoha valikul peeti silmas paljusid asjaolusid, kuna usuti, et õigesti valitud asukohast sõltus majas elavate inimeste ja laudas olevate loomade heaolu. Levinud oli uskumus, et kui maja maha põleb, siis tuleb ta ehitada üles samale kohale, aga teistpidi. Et õu oleks kuiv, rajati see kõrgemale kohale, eriti tähtis oli aga vee ja metsa lähedus. Hooned ehitati ümber avara muruga kaetud õue.

Tähtsaim hoone, rehielamu, ehitati esiküljega õue poole ning see paiknes sageli otse sissesõidukoha vastas. See omapärane ja ainulaadne hoone, mis täitis elamu, rehe, lauda, töö- ja hoiuruumi ning paiguti ka sauna ülesandeid, oli peale Eesti tuntud ainult Põhja-Lätis ja varasemal ajal arvatavasti ka vadjalaste hulgas Ingerimaal. Rehielamu koosnes kolmest põhiosast: rehetoast, sellest ühele poole jäävast rehealusest ja teisele poole jäävatest kambritest.

Vanadele taluhoonetele olid iseloomulikud suured õlgede või rooga kaetud kelpkatused, mis olid tavaliselt vähemalt kaks korda nii kõrged kui seina nähtav osa. Katuseharja kummaski otsas oli kolmnurkne ava, nn unkaauk, mille kaudu läks suits välja (korstnaid hakati ehitama alles 19. sajandi keskel) ja valgus ning õhk tulid sisse. Unkaaugu ülaservadele löödi ristamisi asetatud lauapaarid — unkalauad.

Rehielamu keskne ja kõige olulisem ruum oli küttekoldega rehetuba. See oli kogu aasta elutuba, kuid sügisel rehepeksu ajal kuivatati seal vilja. Kuni 19. sajandi keskpaigani olid rehetoad akendeta, valgust saadi lauaga suletava ava (nn paja) või seapõiega kaetud tillukese akna kaudu. Uksed olid madalad ja kõrge lävepakuga. Nii rehetoal kui ka kambritel olid rõhtpalkseinad ja muldpõrandad, Põhja-Eesti paealadel tehti rehetoa põrandad sageli ka paeplaatidest. Taganurgas asus suur pae- või maakividest suitsuahi, mille ees lahtisel leeasemel valmistati perele toitu ja loomadele sööta. Kütmise ajal lasti suits välja rehetoa välisukse kaudu.

Rehealune oli põhiliselt majandusruum, mille esi- ja tagaseinas oli lai värav, kustkaudu sügisel vili sisse veeti. Seal peksti reht ja tuulati vilja. Talvel hoiti rehealuses koduloomi, eelkõige hobuseid ja sigu, ülal laepeal aga heina ja põhku. Samuti kasutati rehealust veokite ja hobuseriistade hoidmiseks. Pulmade ja pidude puhul oli see tantsuruum, suviti paiknes seal sageli söögilaud.

Saksapärase nimetusega kamber leiab esmakordselt mainimist alles 17. sajandi allikates. Kaua aega oli see kütteta ruum, mida kasutati hoiuruumina ja kus suvel magati. 19. sajandi alguses muutus kamber suitsuvabaks ning sai soojustuse ja klaasaknad, sajandi teisel poolel juba ka laudpõrandad. Kambrit hakkasid esmajoones kasutama peremees ja perenaine koos väikeste lastega, teised täiskasvanud ja vanemad perekonnaliikmed jäid edasi rehetuppa.

Talupere elu kulges rehielamus tsükliliselt vastavalt aastaaegade vaheldumisele. Sügisel viidi rehepeksu ajaks kogu lahtine kraam rehetoast välja ja seal hakati vilja kuivatama. Pärast rehepeksu puhastati tuba tahmast ja tolmust ning seati jälle elamiseks korda. Talvel külmaga toodi rehetuppa ka väiksemad loomad ja linnud. Kanade jaoks oli magamisaseme all võrega eraldatud ruum, nn kanatool. Tuppa sooja toodi ka vastsündinud põrsad, vasikad ja talled, külmaga hoiti enda juures toas isegi poegivaid lambaid ja lüpsmatulnud lehmi, haigetest loomadest rääkimata. Kevade saabudes läksid tüdrukud magama riideaita, poisid lakka, täiskasvanud kambrisse. Toitu tehti suveköögis ja tihti ka söödi väljas.

Sisustus
Kuni 19. sajandi keskpaigani oli eestlase elamise üldpilt kasin ja kehvake. Mis selle põhjuseks oli, sellele ei ole ilmselt ühest vastust. Talumööbli arengut pidurdas kindlasti rehielamu, mis pidi täitma mitut funktsiooni: pimeda rehielamu keerukas konstruktsioon lähtus vilja kuivatamisest ning pimedas rehetoas ei oleks kaunistused nagunii välja paistnud. Teiseks põhjuseks võib pidada tõika, et eestlase näol oli siiski tegemist pärisorjaga, kes oli mõisniku meelevallas. Pärast talude päriseksostmist tuli ka motivatsioon oma elamist edendada.

Üheks vanimaks esemeks talumööbli hulgas oli kirst — suure kaanega laudkast, mille ehituse aluseks oli iidsetest aegadest pärinev sammaskonstruktsioon. Mööbliesemena oli kirstu kui panipaiga koht põhiliselt aidas, kuid mõni kirst käepärasemate esemetega seisis ka rehetoas. Varasemad kapid olid väikesed ja seisid otse põrandal või olid seina külge kinnitatud.

Voodeid hakkasid eestlased kasutama arvatavasti 18. sajandil, enne seda magati seina külge ehitatud lavatsil, millele laotati lahtised õled ja takune lina. Imikute magamisasemeks oli häll.

Varasemad söögilauad olid gootipäraste ristjalgadega, mille peale käis lahtine lauaplaat: nii oli lauda kergem rehe ajaks toast välja viia. Istumiseks kasutati lisaks seina külge ehitatud pinkidele ka lihtsaid jalgadega pinke ja järisid. Toole hakati laiaulatuslikumalt tegema alles 19. sajandi keskpaigas.

Valgust andis pimedasse rehetuppa eelkõige peerutuli, mida hoidis kas ahju välisnurgale kivide vahele või liigutatava tulejala külge kinnitatud raudklamber, nn pilak. Pidustuste ajal andsid valgust lambarasvast valatud küünlad.

Kiired muutused hakkasid toimuma 19. sajandi viimasel veerandil, seda nii elukorralduses, ruumide kasutamises kui ka sisustuses. Peale väljakujunenud tavade ja majanduslike kaalutluste hakati tähelepanu pöörama ka ruumide esinduslikkusele. Rehetuba jäi kasutusse peamiselt köögina, vilja kuivatamiseks ja ka panipaigaks. Taluelu siirdus kambritesse, millede rohkus sõltus talu jõukusest. Põhiliselt jõukama Mulgimaa häärberites (suuremad eraldi elumajad), hakati suurt tuba ehk saali sisustama juba otseselt linnakultuuri mõjutustest lähtuvalt. Järjest vähem tehti mööblit kodus, järjest rohkem telliti seda tislerilt. Riiete hoidmisel hakkasid kirste asendama riidekapp ja kummut. Ka pulmakombestikus asendus kirst kapiga, mille pidi pruudile kaasavaraks tellima tema isa. Uus mööbel paigutati elukambritesse, rehetuppa jäid vanad ja viletsamad asjad.

Lisateave artikli kohta