Eluring

Ümbritsevat maailma tajusid vanad eestlased eelkõige ringi kujundist lähtudes. Arusaam lineaarsest ajast võis kujuneda alles katoliikluselt luterlusele siirdumise ajal. Oli kaks ringi, kus inimene osales: need olid eluring ja ajaring (aastaring). Esimene oli üks ja suur, teine aga kordus järjest. Kogu eestlaste kombestik on määratletud suuresti neist kahest ringist.

Eluringis oli neli keskset sündmust: sünd, täisealiseks saamine, abiellumine ja surm. Neist esimene ja viimane juhtusid igal juhul. Iga sündinud laps ei saanud aga täisealiseks ja iga täisealine ei abiellunud. Eestlase vana ja uue usu sümbioosis kujunenud maailmatunnetus nõudis keerulist kombestikku. Siirdumisel ühest elujärgust teise on inimene eriti avatud ja seetõttu tuli eemale hoida kuri ning tagada edu ja õnnestumine.

Sünnikombed algasid juba lapse viljastamisest. Kui sooviti, et tulevane laps oleks poiss, pandi kirves voodikoti alla, tüdruku puhul aga nõel. Hool lapse eest kajastus keerulises käskude-keeldude süsteemis, millega lapseootel naine pidi arvestama. Paljudel tabudel oli ka otsene praktiline põhjendus. Vältimaks puudusi ja vigu lapse välimuses ja iseloomus, olid naisel keelatud mitmed toimingud. Pärimus keelas rangelt ehmatamise, vihastamise, tülitsemise, aga ka naermise. Karmilt olid keelatud kõik tegevused, mis võisid põhjustada venitamist või põrutamist. Osades keeldudes oli tegu analoogiamaagiaga. Näiteks pesu pestes ei tohtinud naine põlle märjaks teha, muidu hakkab laps alla tegema. Kõige üldisem, osalt tänase päevani kehtiv uskumus oli, et kui lapseootel naine tulekahju nähes ennast käega puudutab, siis tekib lapsel sinna kohta tulekahjumärk. Kehtis kindel seisukoht, et kui lapsel oli midagi viga, siis oli ema millegi vastu eksinud.

Tähtsaks peeti sündimise päeva ja aega. Esmaspäev, kolmapäev ja reede olid eestlastele õnnetud päevad, millal ei alustatud ühtegi tööd. Õnnetud olid need ka elu alustamiseks. Pühapäeval sündinu oli eriti õnnelik ja seda usutakse tänase päevani. Õhtune laps oli õnnelik, hommikune pidi aga terve elu tööd rügama, et ots otsaga kokku tulla. Üle Eesti oli tava, et laps võeti vastu vastassugupoole riietesse, poiss naistesärki ja vastupidi. Seda tehti selleks, et tagada, et laps kindlasti abielluks. Seoses ristiusu levikuga kandusid mõned vanad lapse pesuveega seotud tavad üle ristimisveele. Kindlasti tuli pesuvette panna hõbedat, seda iidsetest aegadest ohvriks toodud ja kurja tõrjuvat metalli.

Esimeseks oluliseks sündi tähistavaks pidustuseks oli katsikul käimine. Sama küla abielunaised tulid last vaatama ning tõid kindlasti kaasa süüa ja kingituse lapsele. Esimesed katsikulised ei tohtinud olla vaesed ega vanad, sest siis kasvas lapsest vaene inimene. Katsikul käidi niikaua kui sünnitanu (nn nurganaine) lamas ja see aeg võis kesta paarist päevast mõne nädalani. Lapse jaoks oli aeg sündimisest kuni ristimiseni kõige ohtuderohkem. Last ei jäetud kunagi üksi ja öö läbi põles tuli. Kurja silma jõu võttis ka hõbeasi lapse rinnal. Nimi pandi lapsele tavaliselt kas vanavanemate või lähedal asuva tähtpäeva järgi. Lapsele ei tohtinud panna isa või ema nime. Laps ristiti kodus või kirikus tavaliselt 2–3 nädala vanuselt. Eestis on aga küllalt väikesaari, kus kirikuõpetaja sai käia harva, paar korda aastas ja siis toimetati kõik kiriklikud talitused ristimistest surnute pühitsemiseni. Ristimisele järgnenud mitu päeva kestnud varrudel oli palju erinevaid kombeid, mille kõigi sisuks oli lapsele õnneliku elu tagamine.

Rahvapärimustes on nimetatud mitmeid toimetusi, mis on lubatud ainult täisealistele, kuid samas ei ole mingeid viiteid täisealiseks saamise tähistamise kohta. Näiteks tohtisid täisikka jõudnud tüdrukud aidas magada, respekteeritud oli ehalkäimine, samuti mitmed noorte koosviibimised ja õitsilkäimine (hobuste öine ühiskarjatamine, kus tehti huntide vastu tuld ja selle ümber lõbutseti).

Abiellumine oli inimese elu keskseimaks sündmuseks. Valitses veendumus, et inimene saab oma sotsiaalset ja bioloogilist rolli täita ainult abielus. Juba sünnikombestikus oli palju sellist, mis pidi selle tagama. Kuni 19. sajandi keskpaigani oli otsustav sõna elukaaslase valikul vanematel. Määrav oli mõrsja töökus, mitte aga välimus või varandus. Feodaalses külas oli rikkus üldse suhteline mõiste, see sai oluliseks alles kapitalistlike suhete arenedes 19. sajandi teisel poolel.

Üheks noorte suhtlemise vormiks oli ehalkäimine, mis tähendas noormeeste kommet käia suviti tüdrukute juures ööd veetmas. Ehal käidi neljapäeva ja laupäeva õhtutel jüripäevast (23. aprill) kuni mihklipäevani (29. september). See oli aeg, kui noored magasid väljas: tüdrukud aidas, poisid lakas. Üldine suhtumine ehalkäimisse oli kui mitte just pooldav, siis sellega leppiv. Kohati lausa eeldati, et kosimisele eelneks ehalkäimine: „Peab tänama, kui keegi tuleb, kus sa selle häbiga lähed, kui sinu tütart ei taheta”.

Kui pruut oligi juba mõttes valitud, ei sobinud siiski otsekohe kosja minna. Kosjade tagasilükkamine tähendanuks külarahva naerualuseks sattumist. Seepärast eelnes kosjadele kokkulepe, mis sõlmiti kas teatava sümboolse toiminguga või otse küsimisega. Sümboolsest kuulamisest on tuntuim kosjakase tava. Tulevane kosilane viis neiule kase ukse või akna taha ja kui siis kask tuppa viidi, tähendas see, et peigmees võis tulla. Väga vana tava oli tupele kutsumine, kus aktiivsemaks pooleks olid tütarlapsed. Neil oli kaunistatud kott puusal ja nad kutsusid lauldes poissi oma nuga sinna sisse panema. Kui noa pannud poiss ei meeldinud tüdrukule, viskas viimane noa välja, kui meeldis, võis poiss kosja tulla. Kõige levinumaks tavaks oli siiski nn kuulamine ehk eelkosjad. Kuulamas käis vanem naisterahvas neljapäeva õhtul ja kuulamise märgiks oli viinapudel. Pudeli vastuvõtmine tähendas ka kosilase vastuvõtmist.

Lisateave artikli kohta