Pulmad

Eesti pulmakombestikule on iseloomulik peigmehe ja pruudi passiivsus. Olles küll peategelased, ei tegutsenud nad ise, vaid nende eest toimetati kõik ära — niihästi kosimisel kui pulmades. Kosjas kõneles ja tegutses isamees, vanem abielus mees, tavaliselt peigmehe sugulane. Kosja mindi vanasti ratsa täkkhobusega, hiljem sõideti ehitud vankriga. Aeg pidi olema noore kuu teisipäeva, neljapäeva või laupäeva õhtul. Kosilastel olid kaasas kingitused, varasemal ajal õllelähker, hiljem viinapudel. Kosjaviin pidi olema magus ja punane. Kosjajutt oli ümberütlev ja isamees pidi olema väga sõnaosav. Jutu lõpetuseks pandi viinapudel lauale ja kui peremees sellest rüüpas, oli see märgiks, et kosjad on vastu võetud. Kosjakingid ehk kihlad oli omaaegsele naise ostmisele viitav igand. Üldtuntud kingid olid pruudile põll, siidrätt ja nuga (hilisemal ajal sõrmus), emale tanu või põll, isale müts või piip, õdedele ja vendadele rätid. Selle juurde käis veel 19. sajandil ka kihlaraha või käsiraha, mille suurus olenes peigmehe jõukusest ja mis pidi olema hõbedas. Juhul kui pulmad pruudi süü tõttu siiski ära jäid, tuli kingitused ja raha tagastada, kui aga peigmehe süü tõttu, jäid need hüvituseks.

Laulatus ja pulmad ei langenud vanasti tavaliselt kokku. Kiriklik laulatus oli Eestis pikka aega, vähemalt 19. sajandi keskpaigani, kohati kauemgi, teisejärguline. Rahva silmis olid abielu alguseks pulmad ja mõrsja sai noorikuks, kui ta tanutati. Tavaliselt toimus laulatus pärast pulmi ja vahel alles koos esimese lapse ristimisega. Laulatus oli aga siiski kohustuslik, sest seal taga olid seadus ja kohtuvõim.

Pulmi peeti hilissügisel või talvel, sest sügisel olid talud kõige jõukamad ja kiireid töid ei olnud takistuseks. Kunagi ei tohtinud pidada pulmi vana kuuga. Usuti, et noor kuu edendab sigivust, toob õnne ja tervist. Noore kuuga kositud naine oli kaua noor, vana kuuga aga läks naine ka kiiresti vanaks ja kortsuliseks.

Tavaliselt toimusid pulmad teatava kindla korra järgi. Esimese pulmapäeva hommikul või eelmisel õhtul kogunesid peiupoolsed pulmalised (nn saajarahvas) peigmehe koju ja pruudipoolsed pulmalised (nn saunjarahvas) pruudi koju. Seejärel sõitis saajarahvas pruudikoju ja hakkas seal pruuti nõutama ning taga otsima. Pruut lahkus vanematekodust esimese pulmapäeva hilisõhtul või teise päeva hommikul, sellele eelnes pruudi vihtlemine saunas ja ehtimine. Pulmasõit viis pruudi peiukoju, kus pruut vastu võeti ja talle uut kodu tutvustati.

Teisel päeval saabus peiukoju saunjarahvas koos pruudikirstuga. Peiukodus nõudis saunjarahvas pruuti näha ja hakkas omakorda pruuti otsima. Teisel päeval toimus ka pulmakombestiku keskne rituaal tanutamine: selle käigus pandi pruudile pidulikult pähe abielunaise peakate, mis tegi pruudist nooriku. Tavaliselt toimus see mõnes kõrvalises ruumis, nagu aidas või saunas, ja ainult kõige tähtsamate pulmategelaste juuresolekul. Harilikult järgnes tanutamisele põlletamine, st noorikule põlle kui abielunaise kohustusliku riietuseseme ettesidumine.

Sellega kaasnes põllelappimine, st noorikule raha korjamine, mille puhul pidid pulmalised põlle sisse raha viskama. Järgnes nooriku tantsitamine, mis kuulus algselt arvatavasti muistsesse viljakus- ja sigivusrituaali: pärast tanutamist ja põllelappimist viis mõni peigmehe sugulane, uuemal ajal peigmees ise, nooriku esimesena tantsima. Seejärel tantsitasid teda järgemööda teised pulmalised. Teise pulmapäeva õhtul viidi noorpaar rituaalselt magama.

Kolmandal pulmapäeval algas veimede jagamine. Algselt oli sellel nii maagiline kui ka sotsiaalne eesmärk: hea läbisaamine tulevase mehe ja tema sugukonnaga. Mõnel pool said oma uuelt perenaiselt kingitusi ka kariloomad. Lehma sarvede külge seotud vööd ja paelad võttis peigmehe ema pärast endale. Sellel päeval koguti veel ka mitmesuguste kommete ja mängudega raha. Päeva lõpus lahkus saunjarahvas peiukodust.

Mõnikord kestsid pulmad neljandagi päeva, nüüd juba eraldi kummaski pulmamajas. Viimastel pulmapäevadel tehti vastastikku külaskäike, millest ka noorpaar osa võttis, mängiti, tehti igasuguseid pulmanalju ja tantsiti.

Ka pulmade lõpetamine oli traditsioonipärane. Tavaline pulmade lõpetamise märguanne oli pulmatoit, enamasti kapsad või kapsasupp. Sageli oli lõpu märgiks ka liha puudumine laualt, millega kaasnesid muudki märguanded, näiteks väljast toa seinale koputamine. Kui ka see ei aidanud, tõi noorik voki keset tuba ja hakkas ketrama.

Lisateave artikli kohta