Rahvakultuuri mõjutanud tegurid

Eesti on seisnud pikki sajandeid, isegi aastatuhandeid Euroopas lääne ja ida piiril. See asend on määranud rahvakultuuri näo, mille tervikpilti iseloomustavad juba kaugest minevikust pärinevad kohalikud erijooned. Eesti rahvakultuuri mõistmiseks tulebki tõdeda, et see on ühe väikese, omal maal alamast seisusest rahva erakordselt keeruline ja mitmekihiline olemise viis.

Vastuoluline oli ka eestlase vaimuilm, kus eksisteerisid koos nii kristlikud kui ka paganlikud tegelased ja mõlematega tuli hästi läbi saada.

Eelkõige kerkivad esile Lääne-, Põhja- ja Lõuna-Eesti vahelised erinevused, mille sündi ja arengut on mõjustanud juba loodusolud. Üldjoontes on Eesti madal maa, kuid majandusliku tegevuse seisukohast jaguneb ta selgelt kaheks: Madal- ja Kõrg-Eestiks. Kõrg-Eestisse kuuluvad maa kesk- ja idaosa kõrgemad piirkonnad, kus on suhteliselt viljakas pinnas ning mis on juba pikka aega olnud märksa tihedamalt asustatud kui Madal-Eesti. Sealsed elanikud olid kõige otsesemas mõttes põlluharijad, vaid idas Peipsi rannikul elasid kalurid ning sealt käidi ka mujale tööle. Rahvakultuuri seisukohalt jaguneb Kõrg-Eesti koos oma lähialadega Põhja- ja Lõuna-Eestiks. Lõuna-Eesti tuumikuks on lõunaeesti murde ala, mis viitab sellele, et kultuuriline erinevus on pärit juba esiajaloolisest ajast. Kõrg- ja Madal-Eesti vahel on lai kultuuriline üleminekuala, mis ulatub Tallinnast Pärnuni. Geograafiliselt kattub see samasuunaliste metsade ja soode vööndiga ehk nn Vahe-Eestiga.

Kultuurivaldkondade sünni puhul on looduslikest eeldustest siiski olulisemad kontaktid naabritega. Eesti saared ja rannikuala olid omamoodi rajajooneks mitmetele Skandinaavia mõjutustele, mis kaugemale Eestimaale ei ulatunud. Läänemeri oli mitu aastatuhandet tähtis ühendustee ja selle idarannikul kujunes läänepoolsete kultuurielementide pikk vöönd. Lääne-Eesti ja saarte puhul võib kindlasti täheldada siin elanud rootslaste vahendusel saadud mõjusid. Seejuures ei toimunud rootslaste asumine meie aladele ühekordse ulatusliku immigratsiooni näol, vaid nad saabusid siia eri aegadel ja erinevaist paigust, valdavalt läbi Soome.

Rahvakultuuri seisukohalt on Põhja-Eesti olnud pikka aega uuendustele tunduvalt enam avatud kui Lõuna-Eesti. Põhja-Eesti keskendus Tallinna kui tähtsa kaubanduskeskuse ümber ja alates 18. sajandist andis tunda ka kiiresti areneva Peterburi lähedus. Omaette tähendus oli rannakülade traditsioonilisel ülemereühendusel Soome rannikuga, nn sõbrakaubandusel. Lõuna-Eesti seevastu jäi Riia linna suhtes siiski Liivimaa kubermangu teisekeelseks ääremaaks.

Lisaks suurematele rahvakultuurilistele piirkondadele on mitmel pool Eestis olnud ereda kohaliku eripäraga väiksemaid piirkondi. Omanäoliseim neist on Kagu-Eestis asuv Setumaa, mis oli pikka aega muust Eestist eraldatud ja kus kujunes välja omapärane ning tugevate vene mõjudega kultuur, mis osalt on säilinud tänase päevani. Lõuna-Eestis moodustas omaette ala Mulgimaa, muistse Sakala maakonna põhiosa. Just siin säilisid väga kaua keskaegset päritolu mustrid, ohvriaiad jne. Mõned selle piirkonna vanad toidud, nagu Mulgi kapsad, Mulgi korbid ja kama, on hiljem saanud tuntuks üle Eesti.

Kõikidest piirkondlikest erinevustest hoolimata oli vanal eesti talupojakultuuril üle kogu maa tuntud ühisjooni, mis selle tervikuks liitsid. Kõige tunnuslikemaks neist võib pidada regivärsilist rahvalaulu, rehielamut kui tüüpilist elamut ja pehmet hapendatud rukkileiba. Ühine oli ka suur osa pulma- ja jõulukombestikust, külvinädalate lugemine ja hingedeaeg.

Ajaloolisest vaatevinklist on rahvakultuuris selgesti eristatavad kolm murranguperioodi. Esimene neist algas 13. sajandil seoses saksa vallutustega ja tõi maale katoliku usu, seisusliku ühiskonna ja linnakultuuri. Hoolimata paljudest mõjutustest säilitasid eestlased siiski kaua aega traditsioonilise eluviisi ja suurelt jaolt ka endise mõttemaailma.

Teise murrangu tõi kaasa reformatsioon. Eestikeelne jumalateenistus lõi tingimused eestikeelse trükisõna ja kooliõpetuse tekkeks, mis omakorda pani aluse rahva kirjaoskusele. Kõik see kokku etendas olulist osa vana suulise ja muusikalise pärimuse murenemises ja uute arusaamade kujunemises. Siiski oli see aeganõudev protsess ja muudatused hakkasid hoogu võtma alles 18. sajandi lõpul.

Tõeliselt suur pööre rahvakultuuris leidis aset 19. sajandi teisel poolel. Selle ajendiks oli 1860. aastatel alanud talude päriseksostmine. Üha enam talurahvast suundus linna, nii kooli kui ka tööle. Kauaaegsete traditsioonidega eesti talurahvaühiskond hakkas järjest selgemalt uueaegset ilmet võtma. Palju uuendusi, mis olid olnud eos sajandi algusest saadik, said sajandi lõpus valdavaks. Oma osa oli selles sellel, et oma talu andis kindlust ja tõstis eneseteadvust.

Eesti rahvakultuuri ajaloos tuleb rõhutada ka kõrg- ja rahvakultuuri vastastikuseid mõjutusi. Vahendajateks olid siin nii kirik ja klooster kui ka mõis ja linn.

Eestlastel õnnestus siiski vältida teravaid vastuolusid nii oma vaimses kui ka materiaalses kultuuris ning sulatada ühte enda vana ja ürgne ning saabunud uus ja võõras. Kontakti kirikuga süvendas kirikupühade kooskõlastamine põlluharimise töörütmiga, aga ka talurahva kaubanduslik suhtlemine kiriku- ja kloostrilaatadel, samuti rändmunkade vahendusel. Maa vallutamisele järgnenud kirikute ehitamisel kasutati kohalikku tööjõudu. Sakraalkunsti ja rahvakunsti vastastikuseid mõjutusi kehastavad näiteks Saaremaa raidkivikunsti jäädvustatud eesti talupoja figuurid.

Kirikuarhitektuuri kaudu on tulnud meie ornamenti palju selliseid motiive, mida arheoloogilises aineses ei ole ja mis selgelt viitavad sakraalkunstile. Kõige lihtsamaks näiteks on viinapuuväädi motiiv meie puuesemetel. Et aga taim ise oli eestlasele võõras, sai väät endale vahel kohalikud maasikalehed. Võõrast päritolu on tegelikult ka meie rahvakunstile igiomaseks peetav kaheksakand.

Linnade osatähtsus kõrgkultuuri vahendajana oli samaväärne ja suuremgi. Eriti selgelt avaldub linnakultuuri mõju naiste riietuse juures: Põhja-Eestis võeti tarvitusele lillekirjalised käised ja tanud, pottmütsid ja triibuline seelik. Samas püüdsid ülemkihid takistada kõrgkultuuri elementide levimist alamkihtide hulka. Seda tõendavad eriti 17. ja 18. sajandi rõivastuskeelud ja eeskirjad. Näiteks süüdistatakse 1660.–1661. aasta Viru-Järva meeskohtu materjalides üht talunaist mitteseisusekohase siiditikandi kasutamises.

Linna kõrval tuleb rõhutada ka mõisa kui vahendaja osatähtsust. Mõisateenijate ja mõisas töötanud vabade talupoegade (kangrud, tislerid jt) kaudu levis paljugi kõrgkultuurile omast ka talurahva hulka. 18. sajandil hakkasid mõisnikud saatma noori talupoegi linnadesse käsitööd õppima. Tagasipöördunult ei töötanud nad mitte üksnes mõisa, vaid ka kohalike elanike tarbeks. Sellisel viisil jõudsid moesuunad suhteliselt kiiresti ka maale. Arvestades seda, kui palju oli Eestimaal mõisaid ja et talupoeg ei käinud mitte seotud silmadega ringi, on üsna mõistetav, et suur osa eeskujusid tuli just seda teed pidi.

Lisateave artikli kohta