Rahvariided

Eesti rahvarõivaste arengule on sajandite vältel avaldanud mõju nii kõrgemate seisuste moed kui ka naaberrahvaste rahvariided. Eelkõige mõjutasid külaühiskonna rõivastust siiski väljakujunenud rõivastustraditsioonid ja -tavad. Seejuures tähistasid rahvariided teatavas mõttes ka seisuslikku ja rahvuslikku kuuluvust; lisaks sellele kujutasid nii argi- kui ka piduriided endast keerulist märkide süsteemi, viidates nii kandja sotsiaalsele seisundile, perekonnaseisule kui ka eale.

Varasemad teated rõivastuse kohta pärinevad 11.–13. sajandisse ulatuvast arheoloogilisest ainesest. Muinasaja naise rõivastuse põhiosad olid linane varrukatega särk ja villane umbkuub. Ümber puusade mähiti villane riidelaid (vaipseelik), mis kinnitati vööga. Üldjoontes säilis selline rõivastus kuni 17. sajandini.

Üldiselt jaotati rõivad kolme ossa:

  • pidulikud rõivad, mida kanti vaid pidulikel juhtudel ja pärandati põlvest põlve;
  • käimise rõivad vähem pidulikeks käikudeks;
  • töörõivad, mida kanti iga päev ja mis tehti halvemast materjalist ja kaunistusteta; kanti ka vanu käimise rõivaid.

Rõivad valmistati valdavalt kodukootud villasest või linasest kangast: linasest eelkõige särgid ja abielunaiste peakatted, villasest mitmesugused pealisrõivad, samuti kindad, sukad ja sokid. Põhiosa rõivastusest oli kaua aega värvimata: linased riided pleegitati valgeks, villased pealisrõivad olid valdavalt lambapruunid või -mustad. Seelikukanga kudumiseks värviti lõngad taimevärvidega. Eriti tuntud oli madarajuur, millest saadi punast värvi. Esimese ostuvärvina levis 18. sajandil indigo.

Täieliku piduliku rõivakomplekti said neiud ja noormehed leeriks, millega tähistati täisealiseks saamist. Vallalise ja abielumehe rõivastuse vahel olulist erinevust polnud, küll aga tehti ranget vahet neiu ja abielunaise ning ka abielunaise ja lese rõivastuse vahel. Neiud käisid suvel ja osalt talvel külmagagi paljapäi, kasutades juuste kooshoidmiseks ja ehtimiseks vaid peapaela või pärga, samuti puudus suuremas osas Eestis tüdruku rõivastusest põll. Abielunaisel pidi olema pea kombekohaselt kaetud ja põll ees, usuti, et ilma põlleta perenaine kahjustas põllu viljakust. Ka last ootavale tüdrukule seoti põll ette.

Ehted kuulusid eelkõige pidulike rõivaste juurde, kuid nad ei puudunud täiesti ka igapäevase töörõivastuse juurest. Pidulikud ehted muretsesid vanemad tütardele viimaste neiuikka jõudmisel. Selleks müüs jõukas talumees laudast isegi lehma või härjavärsi. Ehteid kui hinnalisi esemeid pärandati põlvest põlve. Tavaliselt päris ema ehted vanem tütar või tütre puudumisel vanema poja naine.

Ehted ja rõivaste ornamendid ei olnud mitte ainult ilustuseks, vaid ka kaitseks kõige kurja vastu.

Naiste igapäevasteks eheteks olid helmed. Valged ja värvilised klaas- või kivihelmed pandi väikesele tüdrukule kaela juba siis, kui tal esimene hammas tuli. Helmeid kandis naine nii päeval kui ööl, peol kui tööl ning võttis need haudagi kaasa. Kuna üldiselt usuti helmeste tervendavasse mõjusse, siis loeti seda, kel helmeid kaelas polnud, õnnetuks inimeseks.

Eriti uhked ja tähenduslikud on setu naiste ehted. Setu pruudil pidi pulmas vähemalt kaks kilo hõbedat kaelas olema ja kui seda endal polnud, siis tuli laenata. Rõivaesemetest usuti kõige rohkem kaitsevõimet olevat vöödel ja kinnastel. Uskumuse kohaselt kaitsesid kindad selle kandjat vaenulike inimeste või jõudude eest. Tähtsaid asju ajades tõmmati villased kindad kätte ka soojal suveajal või pisteti nad vöö vahele.

Kuigi Eesti on väike, oli rahvarõivastel rohkesti paikkondlikke erinevusi. Välja võib tuua neli suurt rühma: Lõuna-Eesti, Põhja-Eesti, Lääne-Eesti ja saared. Paikkondlike erisuste kujunemisel ja püsimisel etendas olulist osa talurahva sunnismaisus. Liiguti peamiselt oma kodukihelkonna piires. Kohalikest riietumistraditsioonidest hoiti visalt kinni. Näiteks Saaremaalt on teada, et võõrast kihelkonnast kositud naine kandis kuni surmani oma kodukihelkonna riideid, tema tütred aga riietusid nii, nagu see oli kombeks nende isa kihelkonnas.

Lõuna-Eesti
Lõuna-Eesti rahvarõivaid iseloomustas mitmete väga vanade rõivavormide visa püsimine. Eriti paistis vanapärasustega silma Mulgimaa. Samas võis täheldada ka mitmeid mõjutusi: Lõuna-Võrumaa rõivastel oli ühisjooni lätlastega, kogu Lõuna-Eestis levis venepäraseid jooni (punane puuvillane lõng tikandites ja sissekootud kirjades).

Kõige vastuvõtlikumad uutele moodidele olid põhjapoolsemad kihelkonnad. 18. sajandil hakkas kohanema kahar seelik, algul ühevärviline, hiljem pikitriibuline, mis sai üldiseks 19. sajandil. Naiste rõivastusele oli iseloomulik ka pikkade varrukatega, geomeetrilise või pilutikandiga kaunistatud särk.

Rohkesti venepäraseid elemente oli setude rõivastuses, näiteks kandsid setu mehed särki vöötatult pükste peal, setu naised kandsid seeliku asemel vene naiste sarafaniga sarnanevat kehakatet.

Põhja-Eesti
Põhja-Eesti rahvariietel on vaid väiksemad paikkondlikud erijooned. Samas oli see piirkond uuendustele kõige vastuvõtlikum. Rannaalad paistsid silma Soome mõjuga, Peipsi põhjarannikul võis täheldada vene- ja vadjapäraseid jooni. Tallinna ümbruses kodunesid ja levisid üle maa mitmed Euroopa moerõivastega seotud nähtused: meestel põlvpükstest ja vatist koosnev ülikond, naistel pikitriibuline seelik ja indigoga tumesiniseks värvitud villased rõivad.

Põhja-Eesti rahvariiete kõige iseloomulikum joon oli, et naised kandsid varrukateta särki ja selle peal lühikest varrukatega pihakatet, nn käiseid. Iseärasuseks oli lillkiri, mis tikiti madalpistes nii käistele kui ka tanudele. Peas kandsid naised pottmütsi.

Lääne-Eesti
Lääne-Eesti rahvarõivastel oli ühisjooni nii Lõuna- kui ka Põhja-Eestiga. Piirkonnale iseloomulikud olid lambapruunid ja -mustad ülerõivad. Naiste ülikonda kuulus pikkade varrukatega särk, mille peal kanti kampsunit (jakki) ja liistikut (vesti) ning kolmnurkseks kokkumurtud õlarätti. Pikitriibuline seelik kodunes 19. sajandi alguseks, 19. sajandi keskpaigast hakati kandma ka põikitriibulisi ja ruudulisi seelikuid, eriti Läänemaal. Peakatetes oli kihelkonniti suuri erinevusi: lõunaosas kanti eriilmelisi tanusid, põhjapool pott- ja kabimütse.

Saared
Saarte (Saare-, Muhu- ja Hiiumaa) rahvarõivad olid igal saarel, Saaremaal koguni igas kihelkonnas mõneti erinevad. Palju ühisjooni oli neil eestirootslaste riietusega, näiteks kurrutatud seelikud. Varasemad ühevärvilised seelikud kujunesid 19. sajandil põikitriibuliseks, hiljem pikitriibuliseks. Põlle kandsid ka täiskasvanud neiud. Hiiumaal kandsid naised käiseid, Saaremaal särke ja liistikuid (varrukateta jakk). Jalas kanti kingi, ainult Muhus pastlaid.

Mitmesuguste vajalike esemete kaasaskandmiseks sidusid naised vööle riidest tasku, mida kaunistati rikkalikult helmeste, kardpaelte või aplikatsioonidega. Hiiumaa naised kandsid vööl vasknaastudega kaetud nahkrihma, mille küljest langesid seljale vaskkettidest rõhud. Vaskvöö juurde kuulusid tupega nuga ja nõelakoda.

Seoses linliku elulaadi levimisega 19. sajandi teisel poolel taandusid igapäevasest kasutusest ka rahvarõivad, samas hakati Eestis 19. sajandi teisel poolel, nn rahvuslikul ärkamisajal, propageerima rahvarõivaste kandmist pidupuhkudel: rahvuslikel üritustel ja laulupidudel. Ulatuslikum rahvarõivaste taaselustamine rahvusliku peorõivana sai alguse 20. sajandi algupoolel. Tänasel päeval peetaksegi rahvariiete all silmas eelkõige 19. sajandi esimesest poolest pärinevaid pidulikke riideid.

Lisateave artikli kohta