Rahvausund

Eesti rahvausundi tunnusjooneks oli pluralism, mis avaldus usus paljudesse vaimudesse ja haldjatesse, kellel puudus omavaheline alluvusvahekord. Vaimud elustasid erinevaid loodusvaldkondi ja nende võimusfäär oli piiratud. See tähendab, et Eestile oli iseloomulik animistlik elava looduse usk.

Sõna 'püha' on kunagi olnud lähedane mõistele 'tabu', tähistades midagi puutumatut, eraldatut ja piiritut. Kõik püha kiirgas salapärast ja inimesele ohtlikku jõudu ning nõudis ettevaatuse mõttes rituaalset käitumist. Pühad võisid olla kohad, objektid, inimesed, loomad, ajaperioodid, elusündmustega seotu, mitmesugused nähtused ja olukorrad. Pühapaigad olid ohvrikivid ja allikad ning hiied.

Eestlased ohverdasid surnud esivanemate hingedele, loodusvaimudele ja haldjatele, et nad oleksid heatahtlikud ning kaitseksid õnnetuste ja haiguste eest, annaksid maale viljakust, karjale sigivust, saagiõnne jne. Ohvriandideks olid põhiliselt toidud või joogid, aga ka põllu- ja karjasaadused, nagu lina, vill, lõng ja riie, samuti raha ja ehted. Eriti oluline ohvriand oli hõbevalge — hõberaha või ehte küljest kraabitud puru, millele omistati erilist imeväge. Ohverdati uudsesaagi saamisel, tööde alustamisel ja lõpetamisel, hingedeajal ning mitmesuguste tähtpäevade ja perekondlike sündmuste puhul.

Ohvriallikale omistati maagilist tervistavat mõju ja tema veega raviti silma- ja nahahaigusi, pesti maha süütegusid jms. Allikatele toodi ohvriks hõbedat, neist on leitud 8.–12. sajandist pärit esemeid. Eestis on teada umbes 400 ohvriallikat.

Hiis oli pühaks peetav puudesalu. Harilikult oli hiis lehtpuusalu küla lähedal kõrgemal künkal, lagedal tasandikul, mõne lohu või allika juures, kus ohverdati surnud esivanematele ja käidi palvetamas. Algselt oli hiis ilmselt ka matmispaik, mille tabuks pidamisega on põhjendatav ka hiie pühaks pidamine koos keeluga seda rüvetada ja rikkuda. Hiies ei tohtinud tallata, oksi murda, puid raiuda jne. Hiljem, kui rahvapärimuses hiit enam surnutega ei seostatud, ohverdati maa-alustele, haldjatele jt üleloomulikele jõududele, keda usuti asuvat hiies või hiiepuudes. Arvati ka, et hiied võivad asukohta vahetada. Ohverdati ka üksikult seisvatele puudele, nn hiiepuudele.

Ristiusustamisega algas hiite hävitamine, katoliku kirik püstitas hiite kohale oma riste ja kabeleid, luteri kirik aga püüdis vanade hiite ja puude pühaks pidamist ja ohverdamiskommet täielikult välja juurida. Sellest hoolimata maeti hiitesse surnuid veel 17.–18. sajandil. Hiite ja pühade puude kummardamine lakkas 19. sajandi algul, rahvapärimuses säilisid mälestused vanadest hiiekohtadest ja -puudest 20. sajandi alguseni.

Eestis on pühaks peetud ka kive, millele on toodud ohvriande, enamasti on need tavalised rändrahnud, mis paiknevad küla lähedal põllul, karja- või heinamaal, harvemini ka metsas.

Lõuna-Eestis oli talu või küla ohverdamiskohaks ohvriaed. See oli pühaks ja puutumatuks peetav, taraga piiratud aiake talu õuel või ka osa suuremast aiast, kus kasvasid mõned lehtpuud, põõsad ja humalad. Ohvriannid asetati aias olevale kivile, murumättale või ka põõsa alla. Sellised aiad püsisid kõige kauem Mulgimaal, kohati kuni 19. sajandi keskpaigani.

Valdavalt olid eestlaste vaimud ja haldjad, keda paluti ja kellele ohverdati, vaid vaimsed olendid. Läti Henriku Liivimaa kroonika 13. sajandi esimesest poolest räägib aga sellest, et eestlastel ja liivlastel olid jumalad, „kelle kuju ühest puust välja kasvas rinnast kuni üles”. Kuigi preestrid Baltimaade rahvaste jumalakujud maha raiusid ja paganad, nagu jutustab kroonik, imestusega nägid, et neist „elusatest” jumalatest verd ei voola, ei juurinud ristiususajandid vanu uskumusi jäägitult välja. Seda kinnitavad omalt poolt teated kujude ringikandmisest või ebajumalate kummardamisest metsades. Veel 17. sajandi kirikuvisitatsioonides kurdetakse, et pühakupäevade rahvakogunemistel katoliku kabelite juures teenitakse ebajumalaid.

Peko
Üheks huvitavaks näiteks ebajumalate maailma ja algelise kunstiloomingu omavahelistest suhetest on Setumaal tuntud kodu- ja viljaõnne kaitsev pühakuju Peko. Viljasalves seisnud tahmunud Peko oli puupakust raiutud primitiivne inimtorso, kelle pealaele uuristatud augukestes põletati ohvriannina küünlaid. Peko kuju kuulus kogu külale ja oli iga aasta ise talus. Võõraste eest hoiti Pekot salajas. Erilisi pidustusi Peko auks peeti sügisel pärast lõikust, kevadel nelipühi ajal ja jaanipäeval. Neist tähtsaim oli sügispidu, mis toimus kindlasti täiskuu ajal. Selles osalesid ainult mehed ja selle peo käigus vahetas Peko oma asukohta, liikudes uue talu aita. Pekole viidi kingituseks võid, kohupiima ja villu ning paluti karjale õnne ja sigivust. Pekole on pühendatud ka puid ja põõsaid, mille alla toodi ohvriande. Peko kultus oli tuntud ainult Setumaal. Ei ole ühtegi teadet selle kohta, et Pekot oleks kummardatud kuskil mujal Eestis peale Setumaa.

Tõnn
Erinevalt Pekost, kes kuulus kogu külakogukonnale, on Lääne-Eestist teada vaid ühele perele kuulunud kodukaitsja Tõnni kuju. Tõnni kultus säilis kõige kauem Vändras Pärnumaal, kohati kuni 20. sajandi alguseni. Tõnni kuju ise võis olla mitmesugune. Palju on teateid selle kohta, et Tõnni valmistati vahast — tehti väike kujuke, millele õmmeldi mõnikord ka inimese riided selga. Sageli võeti aga Tõnniks vaid vahaküünal, millele pandi ümber pisike kuub ja püksid. Mõned Tõnnid olid puust voolitud ja rohkem või vähem mõne elusolendi sarnased. Seejuures võis Tõnn olla nii nais- kui ka meessoost. Öeldi nii „Tõnn emake” kui ka „Tõnn isake”. Eesti Rahva Muuseumis oleval Tõnnil, mis on ainuke teadaolev säilinud Tõnni kuju Eestis, on ainult pea nahast mütsiga markeeritud. Soome Rahvusmuuseumi kogudes säilitatav Tõnn on rohkem inimese sarnane ja tal on riided seljas.

Tõnn pidi osa saama igast leivateost, tapetud loomast jne. Tõnnile ohverdades öeldi: „Tõnn, säh esimene!” On teateid, et mõned inimesed võtsid kirikus armulaual olles armulaualeiva suust ja viisid koju Tõnnile. Õnnetuse ja haiguse korral annetati Tõnnile ka vaskkopikaid. Oluliseks Tõnnile ohverdamise ajaks oli tõnisepäev (17. jaanuar). Tavaliselt tapeti sellel päeval mõni loom, kelle verest tilgutati kolm tilka Tõnni vakka. Mõnel pool viidi siis Tõnn loomalauta ja hoiti iga looma peal, et kari kasvaks.

Tõnnile sarnased koduvaimud olid meie rahvausundis üldtuntud ja austatud, aga kas nad sarnaselt Tõnnile ka materiaalset vormi omasid, on küsitav.

Lisaks konkreetsetele kaitsevaimudele oli maine maailm eesti rahvausundis asustatud mitmete üleloomulike olenditega, kes elasid looduses oma varjatud elu. Kodust eemal, metsikus looduses tundis inimene ennast võõral territooriumil olevana. Pahasoovlikud vaimud esinesid kõige rohkem kas huntide või madude kujul, keda sai loitsudega eemal hoida.

Kõige populaarsem üleloomulik olend oli kurat, kelle varjus peitus suur hulk teisigi tegelasi, kellest osa pärines juba ristiusueelsest ajast. Kuradile oli iseloomulik ilmumiskujude muutlikkus ning ta esines erinevates rollides, tõrjudes rahvapärimusest välja endised loodushaldjad. Kuradi kujutelmad olid põhiliselt kahte laadi: agressiivne kurat ja neutraalne kurat. Esimene neist oli inimesele otseselt ohtlik, teine aga ei ilmutanud otsest inimvaenulikkust. Kolmas ja hilisem on koomiline kurat, rahvajuttude rumal ja lihtsameelne vanapagan.

Ristiusus tegutsesid kurat ja nõid üheskoos, inimese üleloomulikud võimed pärinesid teda tegelikult abistanud deemonilt. Eesti rahvausundis oli nõid iseseisev ja tuli toime oma teadmistele ja loomupärastele võimetele tuginedes. Siiski tähistas sõna 'nõid' pahatahtlikku inimest. Heatahtliku ravitseja ja nõiduse eest kaitsja nimetuseks oli 'tark'. Mõlemad nad kuulusid mitte ainult usundisse, vaid ka reaalsesse külaühiskonda. Nõiduse valdkonna populaarne tegelane eestlastel oli varavedaja (puuk, kratt, pisuhänd), mille valmistamiseks teati täpseid juhendeid. Selline varavedaja tassis oma valmistajale teiste tagant varandust kokku ja oli naabritele ohtlik. Et puuk sisse ei saaks, oli vaja unkaaukudele tõrjemaagilised märgid teha. Arhailisemasse perioodi kuuluvad lood ka ise vara vedamas käinud nõidadest.

Hoolimata ristiusu survest säilitasid eestlased oma uskumustes palju paganlikke elemente. Eelkõige viitab see eestlase praktilisele meelele: pahandada ei maksa ei uut ega vana. Oma pere ja karja edendamiseks võis ju mõlemalt abi loota ja ohvreid tuua, sest kes oskas siis täpselt arvata või teada, mida see salapärane ja ohtlik teispoolsus endast kujutas.

Lisateave artikli kohta