Rahvatants

Tants on läbi aegade andnud erinevatele rahvastele võimaluse salvestada oma kogemusi, tundeid ja olemust. Kõik rahvad pole suutnud luua tugevaid tantsutraditsioone, kuid tuntumad tantsud on ulatunud üle riigipiiride. Nii tantsiti 14. ja 15. sajandil Euroopas kuningakodades Itaalia tarantellat ning Prantsuse menuette ja kadrille. 16. ja 17. sajandil tantsiti Inglise kontra- ja mõõgatantse. Järgmine sajand andis Saksa-Austria päritolu valsi ja lendleri. Seda loetelu võiks veel pikalt jätkata ja täiendada. Aga eestlased? Kuidas nemad sellesse kultuuripilti sobituvad?

Viimase sajandi kogemus näitab, et keskmine eestlane ei ole eriti tantsulembene. Tulevikus võib olukord soodsate asjaolude kokkulangemisel ehk muutudagi (kliima soojeneb, rahvad assimileeruvad, mõttemallid muutuvad), kuid siiani on Eesti kultuuritarbija eelistanud tantsuetendustele muusikaüritusi. Võib spekuleerida, et taoline suhtumine on eestlastele möödunud sajanditest külge jäänud. Raske töö kivistel põldudel või merel ja vähene päikesevalgus, mida peamiselt töötegemiseks kasutati, ei jätnud rahvale palju aega tantsulöömiseks. Lauluga oli teine asi, seda võis suisa töö ajal jorutada. Pidusid siiski peeti. Noored on ikka armastanud laupäevaõhtuti kokku tulla, et siis üheskoos laulu ja pillimängu nautida. Tavaliselt koguneti mõnda talusse, kus ka koduõlut pakuti. Seal siis istuti, joodi, mängiti ringmänge ja sekka kareldi pillimängu saatel.

Teadlikum ajajärk rahvatantsu ajaloos algas 19. sajandi keskel, mil rahvusliku ärkamise ja etnilise püsimajäämise tagatisena tähtsustati omakeelse kõrgkultuuri rajamist. Seejuures etendasid tähtsat osa Eesti seltsid, milliseid loodi üle kogu maa; kihelkondades asutati laulukoore ja orkestreid. Koorilaulu ja laulupidude eufoorias jäi rahvatants pisut tahaplaanile. Näib uskumatuna, kuid veel sajand tagasi arvati, nagu polekski eestlastel oma rahvatantsu. Tunti–mäletati vaid “Kaera-Jaani”, mida siis rahvatantsu pähe tantsiti. "Kaera-Jaani" algupära iseenesest on huvitav, kuigi see on ka tuliseid vaidlusi tekitanud.

Friedeberg Tuglase märkmetele toetudes peaks tegu olema pilkelooga 1889. aastast. Tollal elanud Ahja mõisas pops Piitre Matson, keda kutsutud Kaera-Keisriks. Hüüdnimi tulnud sellest, et mees külvas oma onni ümber ainult kaeru maha. Liide 'Kaera' lisati siis ka tema arvukate laste nimedele. Piitre poeg Jaan Matson olnud Ahja mõisas sepapoisiks ja lisaks veel suur naistekütt- ja lemmik. Tema kohta see pilkelaul tehtigi.

"Ai Kaara-Jaan, ai Kaara-Jaan, / ai karga vällä kaema, / kas on kesvä keerulise, / kaara kateharulise." Tartust viisid mitte-eestlastest üliõpilased "Kaera-Jaani" Eesti rahvusliku tantsuna isegi kuni Kaukaasiani välja, kus tollele naljaviluks ka peenem nimi olla välja mõeldud: Jean de Kaër. Arvatakse, et tantsulugu sai nõnda menukaks sellepärast, et ta kohe algusest peale oli seotud kindla viisi ja liikumisega.

Mingil hetkel taipasid rahvaluulekogujad rahvatantse koguma ja kirjeldama hakata. Selle ürituse peamiseks eestvedajaks sai Oskar Kallase (1868–1946) juhtimisel Eesti Üliõpilaste Selts. 1930. alanud "puhta" eesti rahvatantsu otsingud lõppesid peagi tõdemusega, et seda polegi olemas. Ilmnes, et meie rahvatantsud on kohati väga sarnased teiste rahvaste tantsudele. Näiteks leiti, et meil laialt levinud labajalavalss on lihtsalt folkloriseeritud tavaline valss, kaerajaani seostati kadrilliga ja tuljakut, tantsulugu kahe noore inimese kurameerimisest, slaavi tantsudega.

Tolleaegsest suhtumisest haaratuna hakati avalikkuses arutlema rahvakunsti arendamise võimaluste üle. Rahvatantsule soovitati läheneda loovalt, edendada ja kohandada teda vastavaks aja vaimule. Tegelikult on muutumine rahvatantsule alati omane olnud — nagu inimlooming laiemaltki, muutub ka rahvatants olulisi sündmusi peegeldades vastavalt ajale ja inimestele. Seetõttu ei suudagi me tänapäeval enam algupäraseid ja hilisemaid tantse üksteisest selgelt eristada. Filmikunst ja teised autentsed salvestusvahendid on liiga noored nähtused ja nii polegi dokumenteeritud allikatele viidates võimalik öelda, milline osa või liigutus on tantsus vanem ja milline uuem.

Mis siis ikkagi iseloomustab eesti rahvatantsu? Eesti rahvatantsu on peetud kollektiivseks, rahulikuks ja väärikaks. Puuduvad suured hüpped, kiired ja vaheldusrikkad liigutused, vähe on teada akrobaatilisi elemente. Kõige paremini iseloomustavad eesti tantsu korduvad motiivid ja lihtne liikumisskeem. Ei mingit särtsakust ega huvitavaid figuure. Korduvad motiivid on tegelikult iseloomulikud kogu Eesti rahvaloomingule — neid võime kohata nii regilauludes, vöökirjades, puunikerdustes kui mujalgi.

Arvatakse, et meie vanimad tantsud olid meeste tantsud, mille väljanägemine ja saatemuusika on üsna lihtsad. Nende hulka kuuluvad põhiliselt igasugused matkimistantsud, enamasti saba- või rühmatantsud, milles osaleb kindel arv tantsijaid. Vanemal ajal tähendas tants seda, et käidi ringis mööda suuremat talutuba ning lauldi näiteks "Vares vaga linnukene" jt. ringmängulaulusid. Eestlane elab tantsudele kaasa pigem sisemiselt, selle asemel et väljendada oma tundeid eba- või ülemäärastes liigutustes.

"... Kui aga tuleb muusikas või liikumises mõni tõus, pööre või jalgade rõhuline löök, siis korraks nagu kaob tantsija vaoshoitus ja avaneb äkki temas sügaval varjusolev. Nii pöörded kui ka jalalöögid käivad kiiresti ja jõuliselt, muutub rüht ja ilme, tundub nagu oleks lõppenud kannatus ja alles nüüd läheb tants pööraselt valla ... Aga ei, kohe ohjeldab mõistus jälle tunded ja aimatava temperamendi. Järgneb ainult kerge sirutus, pea heidetakse asjast üleolekuga kuklasse. Ja endine iseteadev sordiinirahu on jälle tagasi", kirjutab Eesti rahvatantsuõpetaja Ullo Toomi (1902–1983).

Ent Eesti rahvatantsude aeglasel loomul võib olla teinegi põhjus. Etnograafilisi rahvatantse kirjutati üles peamiselt vanade inimeste juhatuse ja ettenäitamise järgi, kes ju ise tõenäoliselt vanadusest tingituna vaevaliselt tantsisid ja rohkem maa küljes kinni olid. Loomulikult ei jõudnud nad enam teha kergeid hüppeid ega kiireid sammusid. Mõningad pealtnägijate tunnistused ja vana päritoluga tantsude nimetused, nagu "Tuuletants", "Kuradipolka", "Marukibe" annavad aimu hoopis teistsugustest tempodest ja tantsude iseloomust.

Ühelt poolt iseloomustab meie rahvatantsu tõepoolest rahulik laad, kuid teiste rahvastega võrreldes on eriline põhisammude liigirikkus suure laadiühtluse taustal. Valssi tantsib kogu maa, kuid erinevates paikades on samale tantsule lisatud või ära võetud nii palju erinevaid sammusid või krutskeid, et isegi ühe kihelkonna piires ei suutnud inimesed ühenimelist tantsu sarnaselt tantsida. Iga piirkonna inimesed kohandasid tantsu just endale, keskkonnale ja läbielatud sündmustele vastavaks.

Tänapäeva rahvatantsurühmade repertuaaris ei kohta me eriti palju autentset etnograafilist loomingut. Esitatakse tantse, milles stiilid on segunenud. 1926. aastal avaldas Anna Raudkats (1886–1965) raamatu "Eesti rahvatants", mille eesmärgiks oli tutvustada eesti tantsu ja elustada vanu rahvatantse seltskondades ning pidudel. Rahvatantsu populaarsus kasvas, kuid rahvatantse ei hakatud tantsima enda lõbuks (v.a jooksupolka), vaid ainult esitustantsudena. Raudkatsil on siiski oluline teene selles, et meil leidub vanade allikate põhjal loodud kaasaegselt mõjuvaid rahvuslikus stiilis ja lavalise väärtusega tantse.

1976. aastal asutas Mait Agu (1951-1998) Tallinna Pedagoogilises Instituudis kateedri, kus asuti koolitama professionaalseid tantsupedagooge, kes suudaksid anda edasi rahvapärast tantsu, koolitada uusi tantsijaid ja anda oma panuse eesti tantsu arengusse üldiselt. Agu oli võimekas tantsupedagoog, kes juhatas nii tantsupidusid kui seadis lavalist koreograafiat väga erinevates žanrites. Tema oli meie tuntumaid rahvatantsude moderniseerijaid, kelle tööd iseloomustavad moodsatele poplugudele seatud rahvatantsu, karaktertantsu ja balleti sugemetega koreograafiad, mida esitati rahvariietes. Taolistes tantsudes ei ole eriti algupärast liikumist ega sügavust, aga publikule meeldib temperamentne esitus ning raadiost tuttavad meloodiad.

Rahvatants kui selline on tänapäeval muutunud peaaegu et teatud spordiliigiks, kus kõik osalejad peavad liikuma viimistletult ja ühte moodi. Harjutamisega aga kaob see loomulik ebaühtlus ja õõtsumine, mis seltskondlikus olemises mõnusa ühtsustunde tekitab. Seetõttu tekkiski 20. sajandi lõpus alternatiivina rahvatantsurühmadele, kus valmistuti valdavalt vaid tantsupidudeks, tantsuklubideks nimetatud rahvakogunemised. Tantsuklubide eesmärk on õppida vanu tantsumustreid, neid varieerida ja muuta, igaüks omamoodi, et edendada nii seltskondliku tantsimise traditsiooni rahva enda seas. Tantsuklubides õpitakse vanu traditsioonilisi tantse ilma "varbasirutusteta", rahulikult ja oma tunnetuse järgi. Tegelikult on see tollesama idee realisatsioon, mille pakkus välja juba Anna Raudkats peaaegu sada aastat tagasi – tuua tants rahva sekka.

Lisateave artikli kohta