Tantsupeod

1934. aastal korraldati Tallinnas esimesed Eesti Mängud ehk Üleriigilised Võimlemise- ja Spordimängud, mille raames oli ühe osana ette nähtud ka rahvatantsu etteasted. Rahvatantsurühmad tegutsesid toona pigem võimlemisseltside allharudena, kuna rahvatants polnud rahva seas eriti populaarne ega olnud perspektiivikas ka kõrgemate instantside silmis.

1947. aastal sai see üritus uue nime — rahvakunstiõhtu. (Käsupoliitilise nõukogude võimu ajal oli liide ‘rahva-’ üsna rohkelt kasutatav, kuna see pidi inimestes tekitama näilise mulje, et nemad on tegelikult otsustajad riigivõimu seisukohalt.) Korraldajad panid tähele, et üldlaulupidude ajal kogunes rahvas õhtuti hea meelega rahvapille kuulama, et nende saatel siis tantsu keerutada. Sellised populaarsed kogunemised andsidki korraldajatele mõtte luua üldlaulupidude raames üritus, kus esitataks spetsiaalselt suurematele gruppidele seatud rahvatantsu numbreid. Nõukogude riigi juhtidele jättis taoline üritus — tantsupidu nii sügava mulje, et eestlased kutsuti Moskvasse rääkima säärase ürituse korraldamise võimalikkusest teisteski liiduvabariikides. Tundus imena, kuidas 20 000 lauljat saab ühe taktikepi järgi laulda ja ligi 3000 tantsijat suudab ühtses rütmis muru peal tantsu keerutada.

Suurem uuendustelaine Eesti tantsuilmas tuli 50. aastatel, mis olid pöördelised kõikidel elualadel. Nõukogude võim soosis rahvatantsu arengut. Peaaegu igas ettevõttes ja kultuurimajas tegutses oma rahvatantsurühm. Süsteemikindlalt tõsteti rühmade tantsutehnilist taset. Tollel ajal ei hinnatud niivõrd vanu tantse kui uusloomingulist lähenemist. Leiti, et vanad etnograafilised tantsud ei suuda rahuldada nõukogude inimese esteetilisi huve, kes vajab sisukamat, kompositsioonitihedamat tantsu. Sellest lähtuvalt loodi hulk töö- ja kolhoositeemalisi, kalurite ja kaevurite ning teisi ühiskondliku elu peegeldavaid tantse.

Uute tantsude põhiosa võeti vanadest tantsudest, kuid erinevalt rahvapärimuslikest tantsudest tõi iga uus osa (tuur) kaasa päris uue liikumise. Seni oldi harjutud rahvatantsu ringjoonelise liikumisega, millele nüüd lisandusid erinevad kujundid: kolonnid, viirud, diagonaalid jne.

1963. aastaks oli rahvatants juba niivõrd populaarseks muutunud, et traditsioonilise üldlaulupeo kõrvale tekkis Ullo Toomi juhtimisel ka tantsupidu. Nähtavasti oli rahvatantsu menu põhjuseks see, et eestlased said veel ühe võimaluse võõrvõimu ja venestamise tuultes oma rahvuslikku identiteeti ja mälu säilitada. Kuigi repertuaarides nõuti teatud hulga poliitilise varjundiga tantsude olemasolu, tantsiti neid enamasti ikkagi rahvariietes ja oma rahva seas. Tänase päevani on laulu- ja tantsupidu teineteise kõrval võrdväärseina eksisteerinud.

Tantsupeod määrasid ära ka meie rahvatantsu harrastamise- ja arengusuunad. Tantsupidu on teatavasti massipidu ja keerukamad ning väljendusrikkamad, akrobaatiliste elementidega tantsud poleks kindlasti massiesinemiste keerukates liikumisjoonistes ja väljakut katvates mustrites-piltides sedavõrd mõjusalt esile tõusnud. Meie tagasihoidlik rahvuslik tantsusamm jäi suurlavastuste ehitusmaterjali rolli, suurpidude rahvatants kujunes aga sisuliselt tantsuseadjate omaloominguks.

Lisateave artikli kohta