Eesti teatri „oma” ja „võõras”

​Üks iseloomulikumaid jooni eesti kui väikerahva kunstilises kultuuris on see, et läbi kõigi aegade on iga teos lisaks oma kunstispetsiifilistele funktsioonidele täitnud veel üht teist, aprioorset ja rahvuslikult kohustavat ülesannet — olla eestlase iseolemise, sõltumatuse ja suveräänsuse kinnitaja.

​Mõeldagu kas või sellele, kui vähe koguneb eesti kultuurile tänaseks aastaid, mil antud maitsta tsensuurivabadust: vaid viimased kümmekond aastat taasiseseisvumisaega pluss lühike ajavahemik esimesel iseseisvusperioodil 20. sajandi alguses. Niisiis on meie kultuuri lähedal pea alati olnud keegi Võõras — mentaalne Teine, kellele end vastandada. On sel tõsiasjal ka oma positiivne programm, kultuuri arengut soodustav poolus? Vähemalt teatrile mõeldes vist küll. Moodustab ju teatri olemusliku tuuma alati kahe vastandmärgilise idee kokkupõrge ja sellest süttiv säde. Konflikt. Konfrontatsioon. Seega on teatril mistahes võõrvõimu tingimustes too kõrgem ülesanne — vastasseis Suurele Võõrale — juba tagataskus varuks.

​On ka räägitud, et nõukogude võimu tingimustes tõusid teatrikülastuste numbrid ebatavaliselt kõrgele tasemele (ühiskondlikult avameelsele lavastusele pileti saamiseks võis etteregistreerimisaeg ulatuda kuni paari aastani!), mis tähendab, et teater võttis enda kanda muude institutsioonide (eeskätt meedia) funktsioonid. Teater oli sel ajal esimeses järjekorras foorum, mis võimaldas vaba dialoogi ühiskondlikel teemadel.

Meie kaasaegse kunstilise diskursuse pealetükkivaim osa, mis pakub järjest lihtsamat ja primitiivsemat kujundikeelt, on pannud peaaegu et taga igatsema kunstile eelmise riigikorra ajal osaks saanud tingimusi. Kasvatas see ju üles publiku, kes oskas lugeda üsnagi rafineeritud-lihvitud kujundikeelt, jõudes „peidetud” sõnumi dekodeerimisel tasemeni, milleni tänane kunstipublik (sh teatripublik) tihti enam ei küüni. Samas puudub ka eesti tänasel kultuuril (sh teatril) endal see ühine kõrgem ülesanne — mis ei pea ka automaatselt tähendama veel kultuuri identiteedikriisi. On omaette diskussiooniteema, kas postmodernistlik killustatus üldse eeldabki mingi konsolideeriva „pealisülesande” võimalikkust-vajalikkust. ​

Lisateave artikli kohta