Karl Menningu teater — sellipaberite väljateenimine

​Võib öelda, et „päris algamine” 1906. aastal pääses Suure Võõra diktaadist suhteliselt kergelt. Samas oli ju see teatritarkus, mille abil kohalikku põldu harima hakati, puhtalt „võõrriigist” imporditud kaup: nii Altermann, Pinna kui ka Menning said oma hariduse mujalt, valdavalt Saksamaalt (Altermann ja Menning pääsesid Max Reinhardti proovidele ja režiistuudiosse).

​Raske on täna nende kolme mehe elutööd kuidagi üle hinnata, kuid praktilise teatri põhiprintsiipide „maaletoomise” kõrval tahaksin rõhutada nende tegevuse sotsiaalpoliitilist osa. Teatrite võrk hakkas Eestis arenema üleriiklikuks (1911. aastal alustas kutselisena Pärnu Endla, uut hoogu said seltside juures tegutsevad näitemänguharrastajad), hakkas formeeruma teatrimajanduse struktuur ja kohalik teatriteoreetiline mõte, ning — mis ülioluline! — Eestis kujunes välja teatriskäimise harjumus, kultuur ja traditsioon, mis on tänaseni püsinud kõrgel tasemel ja raskematel aegadel jõudnud ka maailmarekordi piirile (teatrikülastuste arvuga ühe elaniku kohta).

​Vaatamata kõige lootusrikkamale algusele lõppes Menningu teatri tohutu tahtejõud ja enesedistsipliin koos kõige kõrgema kunstinõudlikkusega juba 1914. aastal läbikukkumisega. On raske andestada, et Teise mõtteviisi esindajateks said seekord omad. Menning keeldus allumast tsensuurile, kuid tegu polnud seekord ideoloogiliste, vaid merkantiilsete huvide vastasseisuga: nõuti rohkem lusti ja lõbu, ajaveetmist ja meelte lahutamist, ning eelkõige — vaataja säästmist muredest ja mõtetest, mis seotud omaenese eksistentsivaevade ja/või globaalsemate sfääridega. Kõlab kaasaegselt! Ometi väidaksin, et tänane eesti teatripublik, osates küll hinnata tasemel meelelahutust, läheb siiski eelkõige teatrisse millegi tõsisema-kaalukama ootuses ja on nördinud, kohates teatrilaval mainstream-seriaalide esteetikas antud primitiivseid inimsuhteid, -situatsioone ning viimastele omaseid lahendusmudeleid.

​Eesti Vabariigi (1918–1940) ajal laienes teatrivõrk veelgi: 1920. aastal alustati kutselise teatritegemisega Viljandis, 1931. aastal Narvas. Poolkutselistena (palgalistena olid ametis näitejuht ja neli-viis näitlejat, ülejäänud harrastajatena) jätkati teatritegemist Eesti väikelinnades Võrus, Valgas ja Kuressaares.

Maailmasõdade vaheliseks perioodiks jõudis eesti teater niikaugele, et võis rääkida realismist (kerge kaldega paatosliku teatraalsuse suunas) kui üldkehtivast põhiprintsiibist. Mõistagi koos teatud alternatiividega — Euroopa värskeim teatrimõte puistas meilegi mõjutusi ekspressionismist, impressionismist ja sümbolismist. Ent kuigi neile katsetustele leidus vaimustunud kaasaminejaid — südilt mängiti maha mitmed maailmakirjanduse kaalukamad kamakad, oli selle ajajärgu teater kõige elujõulisem siis, kui ta toetus rahvuslikule kirjasõnale, oma klassikute Anton-Hansen Tammsaare ja Oskar Lutsu näidenditele-dramatiseeringutele. Seda kinnitavad ka vastavad publiku-uuringud: huvi Lutsu ja Tammsaare lavatõlgenduste vastu püsis sel ajal ülikõrgena.

Lisateave artikli kohta