Millal tuleb uus „uus”?

​Miks on käesolevas ülevaates pandud nii suur rõhk toonastele teatriuuendajatele? Sel lihtsal põhjusel, et vaadeldes tänases eesti teatris toimuvat selgub, et enamik tänastest arvestatavatest loojatest on toonaste uuendajatega otsesemalt või kaudsemalt kokku puutunud. Pea kõik tänaseks keskikka jõudnud teatritegijad on saanud oma esimese „teatriäratuse” just Jaan Toominga ja Evald Hermaküla lavastustest, nende lavastatu on olnud oluliseks motiiviks seda ala õppima minna. Teisisõnu, tänases eesti teatris praktiliselt puudub lavastus ja lavastaja, kes poleks toonase murranguga seotud, sellest midagi võtnud või edasi arendanud.

​Kui eesti luule kohta on öeldud, et 60. aastate paradigma kestab suurel määral tänaseni, siis veelgi enam kehtib see minu meelest eesti teatri kohta. „Vahe tingliku ja muu teatri vahelt oli kadunud, uuenduse välised võtted olid imbunud kõikjale, neid kombineeriti vabalt vanadega,” kirjutab teatrikriitik Jaak Rähesoo 80. aastate alguse teatrisituatsiooni silmas pidades, kuid sama kehtib suurel määral ka 90. aastate lõpu ja juba uuegi sajandi valguses.

​Toonaste teatriuuendajate panuseks võib lugeda ka tänase teatrikülastaja valikueelistuste, vaatamisstrateegiate ning hinnanguliste kriteeriumide kujundamist. Toominga ja Hermaküla lavastusi näinu hakkas mõistma lavametafoori sisu ja piire. See vaataja taipas, et kõige tipus on püha teater, osates samas kõrget ja ülendavat teatrikunsti vaadelda ka iroonilisemal kõõrdpilgul ning suutes teatrit sobitada ka teiste meediate virvarriga. Arusaadav, et just viimane muutub järjest olulisemaks — üha enam defineeritakse lavastamist kui virtuaalse maailma kokkupanemist, olgugi et endiste eeskujude Carlos Castaneda ning Carl Gustav Jungi asemele on ilmunud filmimehed Quentin Tarantino ja David Lynch.

​Viimased kümmekond aastat on järjest enam räägitud uue teatriuuenduse vajalikkusest ja ootusest. Uut hoogu neile ootustele andsid mõistetavalt muudatused ühiskondlikus elus 1990. aastatel ehk Eesti taasiseseisvumine, mis paratamatult tingis muudatusi ka teatrite olukorras. Institutsioonilisel tasandil sai nüüd võimalikuks alternatiiv- ja erateatrite sünd. Viimastest on tänaseks end jõulisemalt suutnud kehtestada peamiselt lastele (viimasel ajal ka noortele) suunatud VAT (kunstiline juht Aare Toikka, 1965), eksperimendialdis ja multimediaalne Von Krahli Teater (Peeter Jalakas, 1961) ning Eesti Humanitaarinstituudi rüpest võrsunud minimalistlik, tõsine ja süvenev Theatrum (Lembit Peterson). Vajab rõhutamist, et „alternatiivsust” tuleks selles loetelus mõista nimelt institutsionaalses kontekstis, mitte niivõrd sisulise vastandamise või koguni „riigiteatri” eitusena (kõige lähemal on sellele staatusele ehk Von Krahli Teater). Samuti ei saa juba ammu rääkida märgatavast tasemevahest pealinna ja provintsi vahel (mis oli tajutav veel 1960. aastatel). Täna ei tohiks olla enam olemuslikku erinevust, kas lavastus sünnib Rakveres, Tallinnas või Tartus.

​Samas leidub ka valdavalt noori teatripraktikuid ja valdavalt noortest koosnevaid teatritruppe, kes usuvad nimelt „vanaaegse” psühholoogilise teatri kestvust ja elujõudu, sõna primaarsust ja iidset võlujõudu (näiteks Lembit Petersoni juhitav Theatrum). Ometi ei ole tänaseks tekkinud nii ühtselt konsolideeruvat kunstilist platvormi, mis kataks kogu teatrimaastiku ja lubaks rääkida üldkehtivate paradigmade väljavahetamisest. Väärilist vahetust eelmistele uuendajatele pole veel saabunud — eesti teatris kestab ikka veel isikupäraste individualistide aeg. Mõtlen seda nii saali kui ka lava poolt vaadatuna. Kui aastat kolmkümmend tagasi lugesime kõik samu raamatuid, vaatasime üht teleprogrammi ja olime üsna üksmeelsed oma teatrimaitses, siis uuem aeg on toonud ses osas üüratu valikuvabaduse: sageli pole me kuulnudki nimedest, mida iidoldab meie kolleeg või naaber. Teatrit katab see isikliku ootushorisondi vanik veel eriti tihedalt: on vaatajaid, kelle jaoks teatrielamus saab olla vaid akadeemilise teatri psühholoogililne realism — ja ainult see!, keegi leiab oma ideaali mõnelt Kanuti Gildi kaasaegse tantsu etenduselt — ja ainult sealt!, kellegi jaoks elab teater mõne tudengitrupi omaloomingulises esinemises, keegi eitab kõike, mis oma visuaalselt võimsuselt jääb alla Londoni-reisil nähtud „Ooperifantoomile”. Ja see kõik ongi väga hea. Ei lase teatrikehandil endale sammalt selga kasvatada.

Lisateave artikli kohta