Uus teater — Suure Mängu teater

​Seoses „raudse eesriide” aeglase paotumisega hakkas kohale jõudma ähmane arusaam sellest, et kuskil teistmoodi „võõras” maailmas on käibel veel väga mitmeid teatritegemise viise peale selle psühholoogilise realismi, mis 60. aastate esimesel poolel oli eesti teatris muutunud praktiliselt ainuvalitsevaks. „60. aastate keskpaiku on eesti nooremates teatriringkondades tunda ilmset käärimist: selleks ajaks on Panso laad, mis kunagi tõi värskeid tuuli sumbunud kultuuriõhustikku, juba omakorda kanoniseerumas ja hakkab tekkima tarve uute väljendusvahendite järele. Publikust peab saama kaasosaline, kes tõmmatakse suurde m ä n g u,” kirjutab literaat Joel Sang (1950).

​Kuuest lavastusest koosnev tinglik tsükkel (noorte näitlejate grupitööna valminud õhtu Gustav Suitsu luulest „Ühte laulu tahaks laulda...”, 1969; kaks Evald Hermaküla lavastust: Paul-Eerik Rummo „Tuhkatriinumäng”, 1969; Leonid Andrejevi „Sina, kes sa saad kõrvakiile”, 1972; üks lavastus Jaan Toomingalt: August Kitzbergi „Laseb käele suud anda”, 1969, ning kaks Kaarin Raidilt: Rein Saluri „Külalised”, 1974, ja Peet Vallaku – Mati Undi „Epp Pillarpardi Punjaba potitehas”, 1974) ehk teatriuuenduse esimene laine kujunes nähtuseks, mis viljaka risoomina hakkas kiiresti ajama lisavõrseid, uutele ideedele ja juhtfiguuridele liitusid kiiresti järgmised ja järgmised. Kusagil 1980. aastate alguseks oli muutus omandanud sellise mastaabi, et pole ülepakkumine öelda: mingil viisil oli uuendusega seotud iga eesriide avanemine eesti teatris.

​Plartsatusena vaiksesse tiigivette mõjus näiteks eelmainitud Suitsu-õhtu (1969) kuue noore meesnäitleja ettekandes Kirjanike Maja kirjandusüritusel, mille erakordsusest annavad tunnistust juba toonaste vaatajate poolt oma elamuse iseloomustamiseks kasutatud väljendid, nagu „ilmutus”, „šokk”, „katarsis”, „vapustav” — terminid, millega loomult skeptiline eesti teatrivaataja tavaliselt ettevaatlikult ümber käib. Nüüd aga oli ta valmis mitugi korda sama lavastust vaatama, et ikka ja jälle kogeda üllatust — lavalt pakutav ei olnudki tavapäraselt tuttav-luitunud elupilt, mis oma halluses näis nüüd „uue teatri” kahvatu varjuna.

​Selgus, et harjumuspäraste sündmuste, olukordade, reaktsioonide jms — ka tuhat korda kuuldud ja koolipingis käsitletud tekstide väljendamiseks eksisteerib muidki, palju mõjuvamaid (agressiivsemaid, metafoorsemaid, tinglikumaid, rituaalsemaid, kitsalt lavasemantilisemaid jne) viise.

​Teatriuuenduse üks juhtlavastaja Evald Hermaküla (1941–2000) on oma toonaseid tundmusi analüüsinud järgnevalt: „Teatris endas oli tardunud vaim. Vastu hakkas pidev korrutamine: „Mängi nii, nagu kirjutatud on!” Niisugune teater seostus ala-, pool- või päristeadlikult ühiskondliku valega. Sealt siis protest teatrisõna kui tardunud pühakirja vastu. Ka vale ühiskonna vastu. /---/ See oli üldine lõhkumis- ja protestivaim, mis vastukultuurina lükkas liikvele ka avangardi Euroopas.” Talle sekundeerib tänase eesti teatri üks olulisemaid lavastajaid, Priit Pedajas (1954): „Teater oli siis hall ja väikekodanlik just nagu praegu ja ikka on olnud. Stanislavski oli tähtsaks tehtud ja sellele hakati vastu, nagu kõigele ametlikuks tehtule. Hoog seda muuta oli raevukas. Protest selle vastu, nagu kogu elukorralduse vastu, metsik, hoogne ja kõrgelennuline. /---/ See ei olnud mingi kiibitsemine. Vajadus uue teatri järele võeti õhust, mitte Läänt ahvides.”

Lisateave artikli kohta