Voldemar Panso teater — paradokside aeg

​Aeg uueks paradigmavahetuseks küpseb alles 1955. aastal. Sellest nähtub, kui vähe hoolib teater loogikast ja mõõdetud ajaintervallidest — eelmisest murrangust on möödunud pea pool sajandit, järgmiseni jõutakse vaevalt kümnendi möödudes. Kas siis „uuendamiste” vahepeal toimivas teatris — ajal, mil tegeldakse leitu kinnistamise ja edasiarendamisega ning vastavate vormide läbimängimistega — ei toimugi midagi märkimisväärset? Kindlasti toimub, kuid vahepealsete aastakümnete lavastajad ja näitlejaid, kes küll Eesti Vabariigi (1918–1940) aegsele teatrile oma näo andsid, ei suutnud siiski oluliselt teisendada neid põhiprintsiipe, millest lähtudes teatrit tehtud sai. Aeg, mil kunstis vanad vormid automatiseeruvad kulumiseni, ei ole kunagi ette väljarehkendatav.

Püüdes mõista 50. aastate murrangu põhjusi, tuleb vaadelda ka üldist kohalikku ja rahvusvahelist konteksti. Eesti kultuuri tüüri äärde pääsenud võõrvõim üritas lõpetada igasuguse suhtluse teistsuguse riigikorra rüpes kehtinud ja kehtivate kultuuriliste diskursustega. 1960. aastate alguse poliitilise kontrolli üürikese leebumise, nn „sula” vabamates tingimustes mõistis eesti intelligents, et tegutseda tuleb kiiresti, saamaks omakultuuri vähegi sünkroonsesse rütmi muu maailmaga. ​

​Igal juhul mõjus Voldemar Panso tulek Eesti 1950. aastate räsitud, mitmeid truppe liitnud-lahutanud teatripilti kui sõõm vett sotsialistliku realismi kõrbes. Kuigi tema õpetus pärines otse Eestit laastava võõrriigi südamest, Moskvast, tõi see kaasa vabanemise vulgaarsotsioloogiast ja mustvalgest maailmapildist. Kindlasti oli Moskva-minevik Pansole ka omalaadseks indulgentsiks, mis andis kindlama tagatise reformide läbiviimiseks.

​Kui püüda Panso pärandit siinkohal kiirelt kokku võtta, võib öelda, et tänu temale pääsesid eesti lavale kaks seni veel tundmatut nähtust: esiteks, inimene oma psühholoogilises rikkuses ja paradoksaalsuses (paradoksi ja suurte kujundite kasutamine iseloomustab ka Panso lennukalt pateetilist kirjanikusulge) ning teiseks, režii ambivalentne kujundikasutus. Ka piisas Pansol erudeeritust, et mõista: teatri areng ei alga ega lõpe täna ja meiega. Ajaga arvestamine, tema nõudmistega kaasaskäimine oli midagi, mida ta ei väsinud kunagi rõhutamast ja mida mõni aeg hiljem kordas suur inglise teatrimees Peter Brook: „Elavas teatris me alustame iga päev proove, eilseid avastusi küsimärgi alla pannes, valmis uskuma, et õige lahendus on meil jälle käest libisenud. /---/ Teatris hakkab iga vorm, niipea kui ta on sündinud, välja surema; iga vorm tuleb taas luua ja ta kannab uuel kujul kõikide ümbritsevate mõjude tundemärke.”

​Voldemar Panso tulekuga täitub veel üks eesti teatrirahva alateadvuses peitunud soovunelm. See soov on aprioorselt kogenenuma, autoritaarse, karmi, kuid õiglase ja perspektiivitundega isakuju ootus. Oli see ju midagi, mis tollal meie teatril ikka veel puudus — tänu Pansole avanes eesti teatril võimalus lõpetada 50-aastase heidiklapse staatus. Isade ajalooline kohus on teatavasti ka järelkasvu eest hoolitsemine ning õige pea alustatigi Panso käe ja valvsa pilgu all ometi kord süsteemset teatriõpet.

Kui Tallinna Konservatooriumi lavakunstikateedri esimene lend (lõpetas 1961. aastal) ja teinegi (lõpetas 1965) oli valmis enam-vähem tingimusteta uskuma ja omaks võtma vanemlikke õpetussõnu, siis juba järgmisest lennust alates jõutakse isade ja poegade konfliktini: värskelt teatrikooli lõpetanud noored hakkavad oma teenekamate kolleegide tehtus tunnetama stampsust ja elutust. Isegi nüüdsama nii võimalusterohke ja ammendamatuna nähtud psühhologism näib noortele teatraalidele äkki eluvõõra, papist ja piire seadva nukumajana.

Lisateave artikli kohta