Õigeusk

Kuigi õigeusu kirik on koos katoliku kirikuga olnud vanimaid kristlikke konfessioone Eestis, toimus eestlaste esimene suurem õigeusku astumine alles 19. sajandi keskpaigas. Usuvahetuse põhjusena on nähtud tsaarivõimu venestamispoliitika mõju, aga samuti talurahva lootust saada koos „tsaari usu” vastuvõtmisega endale maad.

Pärast Vene keisririigi lagunemist 1917. aasta revolutsiooni tulemusena andis Moskva patriarh Tihon 1920. aastal Eesti õigeusu kogudustele autonoomia. Eesti õigeusklikud moodustasid Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku (EAÕK), mis siirdus 1923. aastal Konstantinoopoli Oikumeenilise Patriarhaadi jurisdiktsiooni alla. Pärast Eesti inkorporeerimist Nõukogude Liidu koosseisu 1940. aastal muutsid Moskva võimud EAÕK-i Eesti vaimulike tegevuse paremaks kontrollimiseks Vene Õigeusu Kiriku piiskopkonnaks. Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik säilitas Nõukogude võimu perioodil ajaloolise ja juriidilise järjepidevuse eksiilis.

1993. aastal taastas EAÕK restitutsiooni korras oma tegevuse järjepidevuse Eestis: enamik tänase Eesti õigeusu kogudustest kuulub sellesse kirikusse. Aprillis 2002 registreeriti Eesti kirikute ja koguduste registris Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik. Moskva patriarhaadi kanoonilisse alluvusse kuulub ka Pühtitsa Jumalaema Uinumise Stavropigiaalne Naisklooster Kuremäel (asutatud 1891).

Lisateave artikli kohta