Eesti ühiskonna sekulaarsus

Eesti usuline olukord ei ole postmodernes Läänemaailmas erand, samas erineb see aga mitmeti naaberriikide omast. Peamiselt lähiajaloost tulenevatel põhjustel on Eestis, erinevalt paljudest teistest Euroopa riikidest, katkenud kirikutesse ja teistesse usulistesse rühmadesse kuulumise traditsioon. Koguduse liikmeks ei saada automaatselt koos sünniga ning ka perekondlikud usulised traditsioonid on enamasti katkenud. Nõnda võivad paljud Eestis elavad inimesed küll aktsepteerida mõne religiooni õpetust ja järgida rohkemal või vähemal määral vastavat traditsiooni, tundmata sealjuures vajadust liituda vormiliselt ühegi religioosse ühendusega. 

Kuna usuorganisatsioonide liikmeskond on suhteliselt väike ja ka usuliste institutsioonide osa Eesti ühiskondlikus elus suhteliselt tagasihoidlik, võib Eestit vaadelda sekulaarse ühiskonnana. See ei tähenda aga, nagu oleksid eestlased oma olemuselt areligioossed.

Eurobaromeeter 2005 küsitluse tulemused osutasid, et Eestis elavatest inimestest võib 70 protsenti pidada usklikeks. 54 protsenti vastanutest uskus kas elu juhtivat jõudu või väge ja 16 protsenti Jumalat. Siiski on eestlaste religioossus äärmiselt privatiseerunud — religioosseid tõekspidamisi peetakse iga inimese isiklikuks asjaks ning usuliste küsimuste avalik arutelu ei ole üldiselt tavaks. See ei ole kaasaegses maailmas haruldane — religiooni privatiseerumisprotsesse on võimalik jälgida kogu Lääne kultuuriruumis.

Lisateave artikli kohta