Eesti usuolusid kujundanud hilisaegne taust

Tänase Eesti ühiskonnaoludes peegeldub 50 aastat kestnud Nõukogude koloniaalperioodi iseloomustanud sihikindel tegevus mittevene rahvaste kultuurilise iseolemise tasalülitamiseks. See puudutab ka usuelu: inimeste religioosse identiteedi hävitamine oli Nõukogude kultuuripoliitika olulisemaid sihte.

Vahetult pärast nõukogude võimu kehtestamist Eestis 1940. aastal algasid ka usuelu puudutavad ümberkorraldused. Nõukogude Liidu ametliku usupoliitika eesmärk oli religioossete institutsioonide väljatõrjumine igal ühiskonnatasandil. Eesmärgi elluviimiseks suleti nii luterliku kui ka õigeusu kiriku vaimulikele haridust andnud Tartu Ülikooli teoloogiateaduskond. Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik muudeti Vene Õigeusu Kiriku piiskopkonnaks. Mitmete usuorganisatsioonide tegevus keelustati ning suleti vaimulikud perioodilised väljaanded. Kirikute ja usuühingute tegevus piiritleti rangelt — usuline tegevus oli lubatud üksnes selleks ettenähtud ruumides.

Eriti sihikindlalt asuti nõukogude marksistlikku ateismiideoloogiat Eestis propageerima 1960. aastatel, mil ateistliku kasvatustöö tähelepanu keskmesse võetud noorte hulgas hakati juurutama uusi nõukogude tavandeid. Süstemaatilisel ateistliku maailmavaate juurutamisel olid viljakad tagajärjed — enamik nooremast põlvkonnast võõrdus religioonist, usutalituste hulk kahanes märgatavalt. Religioon ja religioossed institutsioonid suruti ühiskonna äärealadele.

Samas kujunes religioonist üks nn vastukultuuri vorme, opositsioon riiklikule nõukogude ideoloogiale — ametlikult taunitud maailmapildi omaksvõtt oli sageli vaikivaks protestiks. Samas ei olnud aga ebatavalised ka juhtumid, mil eksmatrikuleeriti kõrgkoolidest või vallandati töökohtadelt ühiskondlikult aktiivseid usklikke ning represseeriti nõukogude süsteemi puudustele tähelepanu juhtivaid vaimulikke.

Olukord muutus alles 1980. aastate teisel poolel koos Nõukogude Liidu lagunemisega, millega kaasnes rahvusliku iseteadvuse tõus. Ühelt poolt nõrgenes tollal nõukogude võimuorganite kontroll religioosse tegevuse üle üldiselt, teisalt tõusis aastakümneid tagaplaanile surutud religioon inimeste huviorbiiti tasakaalustava ühiskondliku tegurina ning sidemena, mis ühendas ennast määratleda püüdvat taasiseseisvuvat Eestit oma nõukogude-eelse ajalooga. Kõige nähtavam roll selles protsessis oli enne Nõukogude annektsiooni enamuskirikuks olnud luteri kirikul.

Lisateave artikli kohta