Luterlus

Luterlik kirik kujunes Eesti suurimaks konfessiooniks pärast reformatsiooni jõudmist maale 16. sajandi 20. aastatel. Kuni 19. sajandi lõpuni olid nii linna- kui ka maakoguduste luteri vaimulikud valdavalt saksakeelsed. Pärast tsaarivõimu kukutamist 1917. aastal toimunud luterliku kiriku I kirikukongress määratles luterliku kiriku „vaba rahvakirikuna”. 1934. aasta rahvaloenduse andmeil luges end luterlikku kirikusse kuuluvaks umbes 874 000 inimest ehk umbkaudu neli viiendikku Eesti Vabariigi elanikest. Oma suure liikmeskonna tõttu oli nii Eesti Evangeelsel Luterlikul Kirikul kui ka Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikul aastail 1934–1940 õiguslik eristaatus. Seetõttu on nii mõnigi kord nähtud luterlikus kirikus ekslikult „riigikirikut”.

1980. aastate lõpu taasiseseisvumisaegses Eestis oli üldlevinud arusaam luterlikust kirikust kui „Eesti kirikust”. Olgu selle näiteks kasvõi üldrahvalikult tähistatavate jõulude aegsete jumalateenistuste teleülekanded, mis on toimunud siiani valdavalt luterlikest kirikutest. Samas on koostöö erinevate kirikute vahel Eestis toiminud hästi ning luteri kirik ei ole pretendeerinud üldrahvalikule tähelepanule teiste konfessioonide arvel. 

Suhteliselt laia poolehoiu näiteks luteri kirikule on selle konfessiooni vaimulike kõrge esindatus kohalikes omavalitsuskogudes; seda eelkõige maapiirkondades, kus nii kiriku(te)l kui ka vaimulikel on siiani suurem autoriteet kui linnades. Linnavolikogudes on vaimulike osakaal suhteliselt tagasihoidlik. Eriti vähene on kiriku mõju suuremates linnades, kus peamiseks vaimuliku kohaolu märgiks on aja- ja arhitektuuriloolise väärtusega kirikuhooned. Nõnda võib kokkuvõtvalt väita, et luterlik kirik on Eesti religioonipõllul samasugune iseenesestmõistetavus nagu keskaegsed kirikuhooned Eesti arhitektuurimaastikul.

Lisateave artikli kohta