Maausk

Kui tänased taarausulised hoiavad alal 1920.–1930. aastate rahvusromantilist usutraditsiooni, siis maausu traditsioon, mille tärkamist võib jälgida 1960. aastatest, on leidnud tuge eestlaste omausundi seostamisest teiste soomeugri rahvaste loodususupõhise maailmatunnetusega.

Maausuliste nimetus on tuletatud eestlaste rahvusliku ärkamise eelsest oletatavast endanimetusest „maarahvas”. Maarahva usku nimetatakse vastavalt maausuks. Erinevalt taarausulistest on maausulised laialivalguvam liikumine, mille sees on jälgitavad rohked mõjutused teiste soomeugri rahvaste usundeist ja mujaltki. Maausu tuum seisneb isiksusekesksuses: arusaamas, et igal inimesel on õigus kujundada ise oma usulisi tõekspidamisi. Iga inimene on vastutav oma tegude eest ja peab ise hakkama saama. Maausk rõhutab ka esivanemate traditsiooni austamist ning isiklikku kontakti jumala(te)ga.

Eestlased on praktilise ellusuhtumisega rahvas. See praktilisus ja isikukesksus peegeldub ka maausuliste traditsioonis, mille üheks keskseks kontseptsiooniks on vägi. Väe mõiste on seotud kujutelmaga maailmast kui hingestatud paigast — kõigel selles maailmas on oma vägi, mis on ühtaegu nii olendi või asja mõjupiirkond kui ka süvaolemus. Väe kasvuga kaasneb igasuguse heaolu tõus ning selle vähenemisega taas haigused ja muud hädad.

Vaadeldes eestlase religioossust, tasub taara- ja maausuliste kõrval märkida ka kohalikku ravitsejate (nõidade) traditsiooni, mis on elav siiani. Nõidade juures käiakse hädade puhul, mis jäävad väljapoole teadusliku meditsiini haardeulatust. Sellise šamanistliku traditsiooni säilimises läbi aastatuhandete võib näha eestlastele omast indiviidikeskset ning praktilist religioossust.

Lisateave artikli kohta