Varasemad äratusliikmised

1980.–1990. aastate usulise ärkamise laine ei olnud omalaadsete seas esimene. Eelmine usulise ärkamise laine koos uute liikumistega jõudis Eestisse ajavahemikul 1870. aastatest 20. sajandi esimese kümnendi lõpuni.

19. sajandi teisel poolel Noarootsi ja Vormsi saare rootsikeelsete elanike seas tärganud usulise äratuse laine, mis oli seotud Rootsi vabakirikliku liikumisega, levis ümberkaudsete eestlaste kaudu peagi mujalegi Eestisse — eelkõige vennastekoguduse tugialadele Läänemaal, aga ka Saare- ja Hiiumaale. Selle usuäratuse käigus kujunes välja priilaste liikumine, keda nende entusiastlike usuväljenduste tõttu nimetati tollases ajakirjanduses ka „hüppajateks”.

Ajaks, mil Vene keskvõimud asusid nende silmis kahtlust äratanud priilaste usuliste koosviibimiste vabadust piirama, olid nondel seatud sisse tihedad kontaktid Peterburi baptistidega. Kuna erinevalt priilusest oli baptism tsaaririigis ametlikult lubatud protestantlik usutunnistus, liitus baptistidega ka palju priilasi ja peagi kujunes baptismist üks kiiremini levivaid usuliikumisi Eestis. Baptismi saabumisajaks Eestisse peetakse aastat 1884, mil ristiti esimesed baptistid Haapsalu lähedal Ungru jões.

19. sajandi lõpul saabus Eestisse lisaks baptismile teisigi siinses kontekstis uusi protestantlikke usuliikumisi — adventism, metodism ja 20. sajandi esimese kümnendi lõpul ka nelipühilus.

Lisateave artikli kohta