Vennastekogudused

Hoolimata sellest, et Eestit hakati süstemaatiliselt kristianiseerima alates 13. sajandi algusest, säilisid vanad uskumused ja tavad kuni 18. sajandi esimese pooleni, mil kohaliku maarahva seas toimus esimene suurem ärkamine kristlikule usule vennastekoguduse (hernhuutlus) liikumise näol. Vennastekogudus oli siin ka esimeseks misjoneerivaks usuliikumiseks.

Vennastekoguduse populaarsuse üheks põhjuseks oli kahtlemata nii see, et liikumises rõhutati lihtsat „südameusku” kui ka tõik, et esmakordselt oli põliselanikel võimalus ise korraldada oma usuelu — kuna vennastekoguduses oli oluliseks palveosadus, siis moodustusid sellised osaduslikud palveringid ka maarahva seas ja keskseteks figuurideks neis said kohalikud talupojad (lugejavennad). Samas tähendas see valitsejate kontrolli nõrgenemist talupoegade (usu)elu üle, ning kuna sageli kaasnesid usuliste ärkamistega talurahva ületõusud, oli vennastekoguduse tegevus ka korduvalt keelustatud.

Näidates teed hilisematele usuäratuslikele liikumistele, võitles hernhuutlus muu hulgas ka uute pahede, nagu suitsetamine ja viinapõletamise levimisega puhkenud liigjoomine, vastu. Normiks võeti vaga kristlik elu, mis tähendas lisaks karsketele eluviisidele ka esivanemate mittekristliku kultuuripärandi kogemist paganlikuna. Vennastekoguduse liikumisega kaasnes ka vanade uskumuste ja tavade hääbumine.

Vennastekoguduse liikumine oli oluline ka eesti rahvuse ja kultuuri kujunemisel tänapäevases mõistes — koos vennastekogudusega levis põlisrahva seas kirjaoskus ning samuti mitmed mujal Euroopas levinud kultuurinähtused (pasuna- ja laulukoorid jne). Vennastekoguduse tähenduslikkus hakkas vähenema 19. sajandi teisel poolel. Eriti raskeks kujunes aga väheneva liikmeskonnaga vennastekoguduse liikumisele nõukogude periood, mil vennastekoguduse iseseisev tegevus võimuesindajate poolt keelustati. 1989. aastal taastas oma tegevuse Eesti Evangeelne Vennastekogudus.

Lisateave artikli kohta