Ajaloolised seosed

Eesti on venelaste jaoks alati olnud emamaaga võrreldes vabamaks paigaks. Juba 17. sajandil põgenesid siia vene vanausulised, keda jälitas kirik ja riigivõim. Tollest ajast saati on venelased asunud Peipsi järve äärsetel maadel, kus nende rahvuskultuur on säilinud tänaseni ning avaldanud teatud mõju ka Kagu-Eestis paiknevale setu kultuurile.

Eesti seosed vene kultuuriga ulatuvad üldse iidsetesse aegadesse. Näiteks keeleteadlased on välja toonud mitmeid tõendeid vene keele kunagisest mõjust eesti keelele: nii on eesti sõna 'raamat' tulnud venekeelsest sõnast 'gramota', st kirjaoskus; eesti 'jaam' — tänaseks vananenud vene sõnast 'jam', mis tähendas postijaama, kus teelised vahetasid hobuseid jne.

Vene kultuur Eestis on läbi aegade olnud mitmepalgeline ja sellel on alati olnud oluline koht ka Venemaa enda kultuuriloos. Sünnipaiga järgi on Eestiga seotud paljud tuntud vene teadlased, sõjaväelased, kultuuritegelased nagu näiteks Narvas sündinud kuulus vene keele ja kultuuri teoreetik Aleksei Šahmatov (1864–1920) või kunstnik Vladimir Gau (1816–1895). Eestis on töötanud sellised vene suurkujud nagu teadlane-kirurg Nikolai Pirogov (1810–1881), looduseteadlane ja akadeemik Alexander Middendorf (1815–1894), sõjainsener ja kindral Abram Hannibal (1696–1781, kuulsa vene luuletaja Aleksandr Puškini vaarisa), vene ja poola lingvist Jan Baudouin de Courtenay (1845–1929) ja paljud teised. Eestis on puhanud ning loenguid ja kontserte pidanud heliloojad (Pjotr Tšaikovski) ja muusikud (Igor Oistrahh), baleriinid (Anna Pavlova) ja kunstnikud (Vassili Kandinski), luuletajad (Vassili Žukovski) ja prosaistid (Nikolai Leskov).

Veel üks suur vene nimi on seotud Tallinnaga. Nimelt elas aastatel 1830–1840 Tallinna vanalinnas Uuel tänaval Mihhail Dostojevski, töötades toona Revali Insenerikomandos. Tema vend, geniaalne vene kirjanik Fjodor Dostojevski külastas sel perioodil Tallinna korduvalt.

Vene Tsaari Peeter I käsul on valminud ka üks ilusamaid Tallinna hoonekomplekse — Kardioru loss. Peeter I pühendas Tallinna lahe kaldal asuva Kadrioru (Katariina org) tervikuna oma abikaasa Jekaterina Esimesele. Lossi ennast hakati ehitama 1718. aasta suvel. Esialgselt juhatas ehitustöid itaallane N. Michetti, kes oli ka jooniste autor, hiljem asendas teda moskvalane M. Zemtsov. Peeter I ise käis Tallinnas 1721. ja 1723. aastal ning elas sel ajal ühes lossi tiibadest, kuid lossi ehitus lõpetati alles 11 aastat pärast Peeter I surma.

Venemaa ja Eesti vahelised seosed pole olnud ainult ühesuunalised, ka Eesti kultuuritegelased on aktiivselt osalenud ja osa saanud vene kultuurist. Peterburis on õppinud paljud eesti kunstnikud: skulptor Amandus Adamson (1855–1929, "Russalka" monumendi ja L. Koidula mälestussamba autor), maalikunstnik ning Peterburi Kunstiakadeemia akadeemik Johann Köler (1826–1899), Ants Laikmaa (1866–1942). Peterburi Konservatooriumis õppisid mitmed eesti muusikategelased: heliloojad ja organistid Mart Saar (1882–1963) ja Peeter Süda (1883–1920), helilooja ja pedagoog Heino Eller (1887–1970), dirigent Neeme Järvi (1938). Vene kinematograafiainstituudi (VGIK) või teatrikooli (GITIS) läbisid eesti filmirežissöörid Arvo Iho (1951), Kalju Kiisk (1926), Grigori Kromanov (1928–1984), Valentin Kuik (1945), Leida Laius (1923–1996) jpt.

Eesti lauljad olid Venemaal, eriti nõukogude perioodil, väga populaarsed: vene rahva vaieldamatuks lemmikuks oli Georg Ots (1920–1975), tuntud olid ka noorema põlvkonna esindajad — ansambel 'Laine', Jaak Joala (1950), Anne Veski (1959). Teati Eesti maletajat Paul Kerest (1916–1975), näitleja Jüri Järvetit (1919–1995), vaimustusega loeti Jaan Krossi ajaloolist romaani 'Keisri hull' ja Mati Undi jutustustust 'Hüvasti, kollane kass!', Juhan Smuuli 'Jääraamatut' (mis sai Lenini preemia) ning Eno Raua lasteraamatuid 'Sipsik' ja 'Naksitrallid'. Vaadati kõiki Urmas Oti teleintervjuusid vene kuulsustega, imestades julgete, vene vaatajale harjumatute küsimuste üle.

Lisateave artikli kohta