Nõukogude okupatsiooni mõjud

Peale nõukogude võimu kehtestamist hakati nii siinset vene kui ka eesti kultuuri vägivaldselt sulatama uueks "nõukogude rahva" kultuuriks. Selle eesmärgi täitmiseks suunati kõik nõukogude propaganda jõud. Vene keelest kujunes mitte üksnes ühe kultuuri keel, vaid venestamise vahend.

Kurb saatus ootas ka neid haritlasi, kes elades Eestis pühendasid oma talendi ja jõu vene kultuuri säilitamisele. Nõukogude võimu saabudes arreteeriti ning saadeti neist suurem osa välja. Peaaegu kõik intellektuaalid, kes moodustasid õhukese vene haritlaskonna kihi Eestis, hukkusid, mistõttu katkes ka vene kõrgkultuuri järjepidevus Eestis.

Okupatsiooniajal toimusid mitmed märkimisväärsed nihked sotsiaalses plaanis, mis avaldasid oma mõju ka kultuurile. Kui rääkida vene emigrantidest Eesti Vabariigis aastatel 1918–1940, siis enamuse intellektuaalsuse tase oli üsna kõrge, nende staatus Tsaari–Venemaal võimaldas neile haridust, võõrkeelte oskust, kõrget olmekultuuri. Vastupidiselt neile olid sisserändajad, kes tulid Eestisse pärast II Maailmasõda ja eriti 1970. aastatel, pärit valdavalt rüüstatud maalt. Nende kodupaikades hävitas nõukogude võim kollektiviseerimise käigus kõik vastupanuvõimelised peremehed, kellega koos vajus unustusehõlma ka vana külakombestik. Ilusa fassaadi säilitamise eesmärgil loodi küll üksikuid rahvaansambleid, ent maainimeste igapäevane ja iselaadne külakultuur oli juba hävinud.

Nõukogude ajal eestisse elama asunud hakkasid omaks võtma kohalikku olmekultuuri. Tasub veel kord mainida, et Eesti polnud venelastele mitte ainult "sotsialismiketi nõrgimaks lüliks", vaid ka keelatud Lääne elukorralduse jäljenduseks nõukogude maastikul. Nii näiteks pole juhuslik, et üks esimesi eesti sõnu, mis üsna pikka aega eksisteeris siinsete venelaste kõnepruugis, oli sõna 'kohvik'. 1950. aastate teisel poolel ja 1960. aastatel kujunes vene kirjanduses vaimustus Tallinna kitsaste tänavate ja hubaste kohvikute vastu. Tasapisi tekkis ka eestlastele omane tähelepanu riiete ja kodu kaunistamise osas. 1990. aastate alguseks oli venelaste olmekultuur eestlastega enamvähem võrdsel tasemel.

Peale Eesti iseseisvuse taastamist 1991. aastal sai vene kultuurist jälle üks rahvusvähemuste kultuuridest Eestis. Erinevalt Eesti Vabariigi ajast aastatel 1918–1940, mil tõmmati karm joon siinse vene kultuuri ja nõukogude Venemaa vahel, ei arene aga nüüdne vene kultuur kapseldunult ning on seotud kaasaegse Venemaa kultuuriga.

See-eest on vene kultuuri Eestis tihtilugu rõhutatult eraldatud eesti rahvuskultuurist. (Näiteks võib tuua debatti vene telekanali vajalikkusest Eestis, kuigi kohalike venelaste seas läbiviidud küsitlused näitavad, et vajadus selle järgi puudub. Valdav osa venekeelsest elanikkonnast vaatab niigi pidevalt erinevate Venemaa telekanalite saateid, Eestit puudutava informatsiooni saab aga kätte ka eestikeelsest televisioonist). Vene kultuurile on üldse omane kõrgendatud ideoloogilisus eesti või ingliskeelse kultuuriga võrreldes, mis tingis ja tingib ka praegu raskusi erinevate kultuuride vahelises suhtluses ja kooseksisteerimises.

Lisateave artikli kohta