Vene kogukond Eestis

Vene kogukond Eestis on kujunenud mitmete sajandite jooksul: 1897. aasta rahvaloenduse andmetel moodustas vene kogukond 4,7% Eesti elanikkonnast, mis tol ajal tähendas 46 026 inimest. Seoses uute tööstusettevõtete ja sõjaväerajatiste ehitamisega 20. sajandi alguses hakkas aga vene kogukond tormiliselt kasvama. Mõningail hinnanguil oli 1917. aastal Eestis kuni 100 000 venelasest tsiviilisikut. Saksa okupatsiooni ajal lahkus neist üle kolmandiku, st ligi 40 000.

Uue juurdevoolu kutsusid esile revolutsioon ja Kodusõda Venemaal. Eestisse immigreerus üle 20 000 inimese Judenitši Loodearmeest ning umbes sama palju põgenikke. 1925. aastal võttis Riigikogu vastu Eesti Vabariigi kultuuriautonoomia seaduse, mis andis vähemusrahvustele Eestis oma kultuuri, hariduse ja ühiskondliku tegevuse arendamisel suure vabaduse, kuigi võib ütelda, et vene rahvusvähemus ei kasutanud seda võimalust täiel määral.

Kahekümnendatel, kolmekümnendatel aastatel püüdis vene kogukond Eestis igati säilitada oma identiteeti ja kultuuri. Seda hõlbustas põgenikkonna sotsiaalne koosseis, kus oli piisavalt haritud inimesi. Siin käisid loengutega esinemas tuntud vene filosoofid-emigrandid: Nikolai Berdjajev ja Semjon Frank, kirjanikud (nt Nobeli preemia esimene venelastest laureaat Ivan Bunin), poliitikud, näitlejad jne. Pandi alus kontaktidele eesti kultuuritegelastega: organiseeriti eesti luule õhtuid, tõlgiti Marie Underi ja Henrik Visnapuu luulekogumikke, lavastati eesti näidendeid jne.

Suureks sündmuseks terve vene kogukonna jaoks oli Puškini 125. sünniaastapäeva tähistamine 26. mail 1924, millest kujunes hiljem välja iga-aastane traditsioon ‘Vene kultuuri päevade’ näol. See üritus sai eeskujuks Vene pagulaskonnale kogu maailmas. Tavaliselt peeti sel päeval palvusi ja korraldati rahvariietes rongkäike. Rahvamajades ja vabas õhus toimusid kontserdid, esinesid vene rahvapillide orkestrid, laulukoorid ja tantsijad, õhtuti esitasid taidlusteatrid oma lavastusi ning kogu pidupäev lõppes üldrahvalike pidustustega.

1931. aasta kevadel korraldati Tallinnas suur vene näitus, kus demonstreeriti erinevaid vene kultuuri avaldumisvorme Eestis. Näitusel eksponeeriti maalikunsti, graafikat ja arhitektuuri, koostatud olid ka kiriku-, arheoloogia-, olme-, kooli-, teatri-, raamatukogu-, spordi-, käsitöö-, kirjastuse-, perioodika- ja kirjandusteemalised väljapanekud.

1920.–1930. aastatel oli tuntav vene kultuuri sügavam huvi oma rahvaluule vastu. Eriti hästi oli rahvaluule säilinud just Eesti kagupiiri lähedusse jäävas Petseri maakonnas, kust 1920. aastate lõpus kogus rahvapärimust Baseli Ülikooli tuntud folklorist Jelizaveta Mahler. Sel ajal olid populaarsed ka vene pulmade folkloorsed lavastused.

Tollase vene kultuuri tähtsaks osaks olid ka raamatukogud ja muuseumid. Väärtuslikem neist oli Narva Linnamuuseum, mille paljud etnograafilised eksponaadid pärinesid just Narva regioonist ja Peipsi äärsetelt aladelt. Alates 1919. aastast hakati Eestis üllitama venekeelseid raamatuid. Siinsetest kirjastustest tegelesid sellega Tartu kirjastus "Odamees", Tallinnas "Bibliofiil" ning "Russkaja Kniga" ("Vene Raamat"). Palju oli filosoofilist ja usukirjandust, aga avaldati ka ilukirjandust, kooliõpikuid ja lasteraamatuid.

Ka venekeelne perioodika jõudis Eesti Vabariigis heale tasemele — aastatel 1918–1940 ilmus üle saja venekeelse perioodilise väljaande. Enamus neist olid lühiajalised, kuid mõned ilmusid siiski ka läbi aastakümnete. Populaarsemateks siinse vene elanikkonna seas olid päevalehed "Poslednije Izvestija" ("Viimased uudised"; ilmus 1920–1927), "Vesti Dnja" ("Päevauudised"; ilmus 1926–1940; likvideeriti nõukogude võimu poolt), "Russkij Vestnik" ("Vene Teataja"; ilmus 1934–1940; likvideeriti nõukogude võimu poolt). Ajakirjadest väärivad nimetamist almanahh "Nov" ("Uudismaa"), mis esialgu ilmus ajalehe formaadis (1928–1931) ning hiljem ajakirjana (8 numbrit). Vaatamata oma vähesele numbrite arvule oli almanahh "Nov" tuntud kogu vene kogukonna seas.

Kõneldes kirjandusest tuleb tõdeda, et Eesti vene kogukonnast ei pärine suuri kirjamehi. Tuntuimaks võib vahest pidada vene emigrandist luuletajat Igor Severjaninit (1887–1941), kes elas Virumaal Toilas, saavutas kuulsuse kogu revolutsioonieelsel Venemaal ning pälvis isegi 'Poeetide kuninga' tiitli. Samuti võib nimetada ka ajutiselt Tallinnas elanud vene kirjanduskriitikut Pjotr Pilskit (1881–1941), proosakirjanikke Vladimir Guštšikut (1892–1947) ja Vassili Nikiforov–Volginit (1901–1941), poeete Boriss Nartsissovit (1906–1982) ja Jüri Ivaskit (1878–1922).

Eriline koht vene kultuuripildis kuulub Boriss Vildele (1908–1942), kes emigreerus Eestisse Peterburist, ent lahkus 1930. aastal edasi Saksamaale ning sealt Pariisi, kus töötas Pariisi Etnograafia Muuseumis. Selle muuseumi ülesandel käis ta ka 1937. aastal Eestis setude ja kohalike venelastega seonduvaid etnograafilisi materjale kogumas. Saksa okupatsiooni ajal oli just Boriss Vilde see, kes pakkus Prantsusmaa fašismivastasele liikumisele nimeks 'Vastupanu' (Résistance), milles ta ka ise aktiivselt osales. Boriss Vilde arreteeriti gestaapo poolt ning lasti maha Pariisi Etnograafia Muuseumi tagahoovis. Postuumselt anti talle kõrgeimad Prantsusmaa ordenid.

Lisateave artikli kohta