Vene kultuur tänases Eestis — vana ja uus, argine ja kõrge

Eesti iseseisvuse taastamise järel sündisid uuesti vene kultuuriühingud, milledest suurim — ‘Slaavi Haridus- ja Heategevusühingute Liit’ — pärines tegelikult juba 1923. aastast. Kultuuriühingute taasasutamine näib viitavat jätkuvale tähelepanule ja huvile, mida pööratakse slaavi rahvakultuuri säilitamise vastu Eestis.

90. aastatel on suurejooneliseks ürituseks kujunenud "Slavjanskij venok" ("Slaavi pärg"), mis oma olemuselt meenutab Eesti laulu- ja tantsupidusid. Traditsiooniliselt algab "Slavjanskij venok" pidulikust rahvariideis rongkäigust Vanalinna tänavail. Oma rahva loomingut esitama saabutakse kultuuripäevadele ka Venemaalt ja teistest slaavi kultuuriga maadest.

Viimasel ajal on ärganud huvi ka traditsiooniliste vene kommete ja tähtpäevade vastu. Vene kultuuriühingud, aga ka mõned teised vene kollektiivid peavad nt 'maslenitsa' pidu, mis vanas vene kultuuris tähistas kevade tulekut ja talve taandumist, päikese võidukäiku. Päikese austuseks küpsetatakse sel päeval sadu päikesega nii vormilt kui ka värvilt sarnaseid vene pannkooke 'pliine', mida süüakse siis või, koore, kalamarja, soolakala või moosiga just nii nagu seda tehti vanades vene külades.

Hoolimata teatavast huvist vanade rahvakommete vastu on tänane vene kultuur Eestis siiski eelkõige linnakultuur, vastuvõtlik avatud maailmale ja globaliseerumisele. Kõige vähem tunnevad end Eesti kultuuri ja ühiskonnaga seotuna ilmselt 30-aastased — selle põlvkonna eesti keele tase jäi väikese tundide arvu ja halva õpetamise tõttu madalaks. Samas on neil inglise (või muu) võõrkeele oskus olemas ning paljud neist on valmis pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga väljamaalt õnne otsima.

Kuid on ka neid, kelle võõrkeele oskus jääb sedavõrd nigelaks, et Euroopasse minekust isegi unistada ei saa. Just need, tihti vanemate põlvkondade inimesed on eriti ägedad "veneluse" eestvõitlejad. Noorem põlvkond on märksa paindlikum ning vabameelsema ilmavaatega, nad oskavad paremini nii eesti kui ka võõrkeeli ning kasutavad Eestist kõneldes ka juba "meie" mõistet. Siiski pole nende seas maailmakodanikke kuigi palju, esialgu on nende eesmärgiks olnud pigem saada "omaks" Eestis.

Kuna inimese enesemääratlemine toimub alati keele abil, siis peaks vene kultuuriga seoses vaatlema ka neid paikasid, kus vene keel püsib elujõulisena kogu oma mitmekesisuses. Eelkõige on säärasteks keskusteks ülikoolid, kus on vene (ja ka slaavi) filoloogia osakonnad, st Tartu Ülikool ja Tallinna Pedagoogikaülikool. Nendes kõrgkoolides õpivad nii venelased, kellest saavad tulevikus emakeele ja kirjanduse õpetajad venekeelsetes koolides, aga ka eestlased, kes tunnevad huvi süvateadmiste vene keele ja kultuuri vastu.

Tartu Ülikoolis slaavi filoloogia osakonna juures töötas enam kui 40 aastat maailmakuulus teadlane Juri Lotman (1922–1993), kes peale Peterburi Ülikooli 1949. aastal lõpetamist ei leidnud tänu oma juudi päritolule tööd kodulinnas. Just Tartu, kus akadeemiline õhustik oli veidi vabam, sai J. Lotmani töö- ja elupaigaks. J. Lotman oli väljapaistev vene filoloog, vene kirjanduse ja kultuuri asjatundja. Suuresti tema eestvedamisel hakati 1960. aastate alguses venekeelses kultuuriruumis viljelema strukturalismi ja semiootikat. Lotmani tegevuse tulemusena kujunes Tartu–Moskva semiootika koolkond, mis sai ajapikku tuntuks terves maailmas. Rääkides vene kultuurist Eestis, tuleks kindlasti märkida ka teisi silmapaistvaid vene soost teadlaseid — majandusteadlast Mihhail Bronšteini (1923), kunstiteadlast Boriss Bernšteini (1924), kinokunstiteadlast Tatjana Elmanovitšit (1934).

Ka venekeelne meedia Eestis on peale 90. aastate alguse mõõnaperioodi taas kosunud. Täna töötab Eestis neli venekeelset raadiojaama, Eesti Televisioonis on venekeelsete saadete toimetus, iga päev antakse eetrisse venekeelset uudistesaadet "Aktuaalne Kaamera", venekeelseid kultuurisaateid teeb ka eratelevisioonikanal Kanal 2. Üksnes Tallinnas ilmub kaks venekeelset päeva- ja kaks nädalalehte, samuti ilmuvad venekeelsed ajalehed Pärnus ning Ida–Virumaal. Venekeelne internetiportaal Delfi on atraktiivne just noorte seas.

14. märtsil 2002. aastal anti esmakordselt kätte riikliku fondi Kultuurkapital kirjanduspreemia parimale vene keeles kirjutavale autorile, kelleks osutus Larissa Vanejeva (1955). Eestis elavad ja töötavad ka teised vene kirjanikud, nt Eesti kodakondsust omav ning Peterburis, Tallinnas ja Iisraelis elav proosakirjanik Mihhail Veller (1948), kelle raamatuid trükitakse Venemaal sadadesse tuhandetesse ulatuvates tiraažides; Jelena Skulskaja (1950), luuletaja ja prosaist üheaegselt, keda kui poeeti on tuntavalt mõjutanud eesti 1960. aastate luule; Svetlan Semenenko (1939), luuletaja ja tuntud eesti kirjanduse tõlkija ja mõned teised.

Vene kirjanike loomingut avaldavad peamiselt kolm venekeelset kirjandus- ja kultuuriajakirja: 'Võshgorod' ('Toompea'), 'Raduga' ('Vikerkaar') ja 'Tallinn', ent neis võib leida suurel hulgal ka eesti kirjanike tõlkeid. Venekeelsete üksikteostena on viimasel ajal avaldatud nii vene kui ka eesti kirjanike teoseid, kusjuures aktiivseimaks perioodiks jääb siin just 1990. aastate algus. Tänaseks on alles jäänud üksikud venekeelsele kirjandusele spetsialiseerunud kirjastused Eestis: 'Antek', 'Avenarius', 'Ingri', 'KPD'. Peale ilukirjanduse üllitavad need ka vähemal määral vene haritlaste kirjutatud teaduslikke ja populaarteaduslikke raamatuid.

Üheks kesksemaks vene kultuuri koldeks Eestis on Vene Draamateater, kus lavastatakse olulisi näidendeid nii vene, eesti kui maailma paremikust. Seal võib üsna tihti kohata ka eestlasi, eriti populaarseks kujunes etendus "Moskvasse! Moskvasse!" — A. Tšehhovi "Kolme õe" ainetel lavastatud tükk, mille tegevusse oli põimitud katkeid ja elemente nõukogude sõjaväelaste lahkumisest Eestist. Vene publiku seas on üheks edukamaks lavastuseks kujunenud Eduard Vilde "Pisuhänd". Vene teatri ajalugu Eestis algab tegelikult juba 20. sajandi algusest. Aastatel 1918–1940 töötasid siinses vene teatris paljud emigrantidest näitlejad ja lavastajad, Venemaa teatrite tipplavastajad käisid siin tihti külalisetendusi andmas (nt maailmakuulus lavastaja ja näitleja Mihhail Tšehhov, suure vene kirjaniku vennapoeg). Külalisetenduste ja kontsertide traditsioon on jätkunud tänaseni, Venemaalt, peamiselt Moskvast või Peterburist tuuakse antrepriise e. ühe või kahe-kolme väljapaistva näitlejaga lavastusi, aga ka terveid teatreid.

Kujutavas kunstis töötab terve rida võimekaid ja arvestatavaid kunstnikke. Mitmed neist on kunstialase kõrghariduse omandanud Eestis, mistõttu võib nende loomingus märgata ka nt eesti graafika mõju. Eesti ja Vene traditsioonide kokkupuude ja ühtesulamine on mitmete autorite töödes andnud huvitavaid väljundeid. Mainimist väärivad Vladimir Baèiu (1965), Veera Staniševski (1953) ja Vladislav Staniševski (1947), Anatoli Strahhovi (1946), Viktor Sinjukajevi (1941) ning skulptor Mihhail Duhhomjonoki (1950) nimed.

Ka muusika vallas toimub küllaltki aktiivne tegevus. On loodud Narva Sümfooniaorkester, Tallinnas tegutseb Vene Filharmooniaühing, samuti tegutseb mitu vene rockgruppi, mis on populaarsed ka eesti noorte seas.

Säärane pilt vene kultuurist tundub ilus ja optimistlik, kuid ometigi pole vene kultuuri tulevik Eestis päris pilvitu. Üha rohkem venekeelsetest peredest sirgunud lapsi käib eesti koolides, vanemad loodavad nii suurendada nende konkurentsivõimet tööturul. Et vanematel on tihti hõivatud tööga ning suhtlevad lastega liiga vähe, õpivad kakskeelsed lapsed vene keele selgeks vaid olmetasandil. Lugemis- ja kirjutamisoskus jääb aga nõrgaks. Ka vene kirjandust tunnevad nad vaid tõlgete läbi ning ainult nõnda napilt kui eestlastest õpilaste jaoks väljatöötatud kooliprogramm seda käsitleb.

Sarnaselt Rootsiga, kus muukeelsetel lastel on võimalus saada lisatunde kogenud õpetajatelt ning seeläbi säilitada oma emakeelt ja kultuuri, peaks ka vene lastel eesti koolides olema võimalik vene keelt ja kultuurilugu süvendatult õppida. See aitaks neil leida oma identiteeti ning saada haritud inimesteks, kelle suhtumine ka rahvusküsimustesse on tihti märgatavalt tolerantsem. Vene kogukonnal peab säilima võimalus taastoota oma haritlasi, eriti humanitaarvaldkondades. Tugeva vene haritlaskonna ja kultuurieliidi kujunemine pole otsustavaks küsimuseks mitte ainult vene kogukonna saatuse suhtes Eestis, see võib olla oluline ka Eesti riigi eluterve ja harmoonilise arengu jaoks tervikuna.

Lisateave artikli kohta