Venekeelsed massiteabevahendid Eesti Vabariigi aastail

Vastavalt 1922. aasta rahvaloendusele kuulus venekeelse vähemuse hulka Eestis juba rohkem kui 90 tuhat inimest. Nende seas oli omajagu põgenikke, kes sattusid väljapoole Venemaad Oktoobrirevolutsiooni ja Vene kodusõja tulemusena. Põgenikud hakkasid liituma riigi suuremates linnades elava kohaliku vene intelligentsiga. Vene kogukonna ühiskondlik-kultuuriline elu oli üsna mitmekesine: sündisid mitmesugused organisatsioonid, jätkati perioodika väljaandmist. Vaid olukord ise muutus kardinaalselt. Nüüd määratlesid trükiväljaanded end kui rahvusvähemuse või emigrantide väljaandeid.

Eestis oli tollal üksjagu revolutsioonieelse ajastu tuntud ajakirjanikke ja kirjanikke. Juba enne 1917. aasta oktoobrikuud saadeti siia teenistusse Aleksandr Tšernjavski, kes elas siin 1939. aastani. Aastatel 1922–1927 elas ja töötas Eestis tuntud kirjanduskriitik ja ajakirjanik Pjotr Pilski. Kaks aastat (1920–1922) pühendus vene perioodikale Eestis kirjanik ja ajakirjanik Vadim Belov.

Eesti Vabariigi 22 aasta jooksul anti siin välja rohkem kui 150 nimetust mitmesuguseid venekeelseid perioodilisi väljaandeid. Erinevad uurijad märgivad ära kohaliku vene elanikkonna vaesuse, mille tõttu ajalehtedel tuli orienteeruda võimalikult suurearvulisele lugejaskonnale ja rahuldada kõigi lugejakategooriate vajadusi. See viis olukorrani, kus päevalehed avaldasid materjale, mis sobinuks pigem aja- ja nädalakirjadele, samuti kadusid piirid nädala- ja päevalehtede vahelt, nädala- ja kuukirjade vahelt. Raamatuid anti välja vähe ning reeglina olid need liiga kallid. Välismaiseid väljaandeid tellida või muul moel saada oli rõhuva enamuse jaoks samuti kättesaamatu luksus.

Selle perioodi kõige pikaealisemateks väljaanneteks osutusid ajalehed, mille hulgast tasub eriti esile tuua Tallinnas ilmuvaid päevalehti Poslednije Izvestija (1920–1927) ja Vesti Dnja (1926–1940; Eesti lisa Riia ajalehele Sevodnja), aga ka Starõi Narvski Listok (1925–1940), mis oli 1917. aastal ajutiselt ilmumise peatanud Narvski Listoki järglane.

Märkida võib ka ilmunud ajalehtede ja ajakirjade avarat ühiskondlik-poliitilist spektrit: nii vahetult emigrantidele kui kui kogu Eesti venekeelsele elanikkonnale mõeldud ajaleht Žizn; Revelskoje Slovo, millest sai esimene okupatsioonijärgne ajaleht; vasakkadettide ajaleht Novaja Rossija; Loode valitsuse ajaleht Svobodnaja Rossija; „parempoolne” ajaleht Vestnik Severo-Zapadnõi Armii; end erakondadevälise ajalehena vaatlev Poslednije Izvestija; esseeride Narodnoje Delo; demokraatlik Svobodnoje Slovo; monarhistlikud ja „vasakpoolsed” väljaanded Revelskoje Vremja, Tšas, Naš Tšas, Naša Žizn, Russkaja Narodnaja Gazeta, Golos Naroda ja Slovo Derevni; euraaslaste ajaleht Svoi Put; tööliste ja kehviktalupoegade häälekandja Rabotšaja Pravda; ajakiri Teatr i Kino (avaldati kahes keeles); Vestnim Sojuza Russkih Prosvetitelskih i Blagotvoritelnõh Obštšestv v Estonii; erialased põllumajanduslikud ja vaimulikud ajakirjad ning rahvusvahelised mitmesuguste kristlike konfessioonide pooldajate väljaanded (näiteks apostlik-evangeelne Vernost).

Kümned väljaanded, mis omavahel konkureerida püüdsid, erilist edu ei saavutanud. Kõige sagedamini lõpetasid nad ilmumise vahendite puudumise tõttu, kuigi teada on ka juhtumeid, mil riik sulges väljaande poliitilistel põhjustel. Majanduslike probleemide tõttu oli venekeelsete väljaannete perioodilisus sageli häiritud. Näiteks ajakiri Emigrant oli mõeldud nädalakirjaks, kuid tegelikult ilmus kord kuus. Ajakirjast Knut, mis pidi ilmuma kord kahe nädala jooksul, ilmus graafiku kohaselt ainult kaheksa numbrit. Ajaleht Revelskoje Slovo oli mõeldud päevaleheks, kuid ei suutnud kogu oma ilmumise aja vältel seda saavutada.

Väljaannete materiaalsed raskused olid tingitud mitmesugustest põhjustest. Esiteks oli äärmiselt raske saada riiklikku toetust. Arvatakse, et selles osas oleks võinud abi olla vene kultuuriautonoomia loomisest, kuid nagu teada, ei kasutanud kohalik venekeelne vähemus vastupidiselt juutidele ja sakslastele seda õigust. Teiseks põhjuseks oli liiga suur väljaannetevaheline konkurents.

Teise ilmasõja eelse Eesti Vabariigi ajal ilmunud perioodiliste väljaannete täpse arvu üle vaidlevad uurijad siiamaani. Nii on A. B. Nikanorovi nimekirjas bibliograafiline teave 148 aastatel 1919–1940 täielikult või osaliselt Eestis ilmunud ajakirja ja ajalehe kohta. O. Figurnova mainib oma bibliograafilises töös 134 nimetust. Samal ajal kinnitavad teised uurijad, et kummaski nimekirjas pole mõningaid väljaandeid, mida võib leida teistest allikatest. Seega on vaadeldud perioodil välja antud venekeelsete ajakirjade ja ajalehtede koguarv tõenäoliselt suurem kui 150.

Lisateave artikli kohta