Venekeelsed massiteabevahendid Nõukogude Eestis

Nõukogude Eestist rääkides peame silmas perioodi 1940. aastast kuni 1991. aastani. Kuigi Nõukogude võim ei valitsenud sel territooriumil kogu nimetatud perioodi vältel, ei tasu Saksa okupatsiooni perioodi (1941–1944) tõenäoliselt eraldi esile tuua. Asi on selles, et see peaaegu kolme aasta pikkune ajavahemik ei olnud venekeelses ajakirjanduses eriti sündmusrikas. Eestis ilmus vene keeles ainult neli ajalehte ja ainult kaks neist — Novoje Vremja ja Severnoje Slovo — jäid alles rohkem kui kaheks aastaks.

Nõukogude võimu saabumine 1940. aastal tähendas kogu massiteabevahendite süsteemi ümbertegemist Eestis. 1940. aasta suvel suleti rohkem kui 200 perioodilist väljaannet ja Nõukogude tsensuuri karistav käsi laskus võrdselt nii eesti- kui ka venekeelsetele väljaannetele. Sealjuures sai just venekeelsest ajalehest Vesti Dnja esimene väljaanne, mille avaldamise uus võim keelas. Vesti Dnja viimane number kannab kuupäeva 22. juuni 1940. Loomulikult ei kavatsenud Nõukogude võim jätta puhastatud platsi sööti, vaid suletud väljaannete asemel hakkasid ilmuma uued. Peamine tolle aja uuendus ajakirjanduses seisnes selles, et nüüd pidid kõik väljaanded läbima Glavliti tsensuuri. Üks peamistest põhimõtetest seisnes selles, et ajakirjanikele keelati koostöö välismaiste väljaannetega.

1940. aasta juulis hakkas ilmuma esimene venekeelne Eestimaa Kommunistliku Partei KK häälekandja Trudavoi Put. See ajaleht oli Sovetskaja Estonija eelkäija (niisuguse nime sai ta alates 1. novembrist 1940), hiljem sai sellest lehest lihtsalt Estonija (23. augustist 1991). Kümne aasta jooksul oli see ülevabariigiline ajaleht üks juhtivatest venekeelsetest massiteabevahenditest.

Teine tähtis Nõukogude perioodi väljaanne on ajaleht Molodjož Estonii, mis ilmub selle nime all 1956. aastast. Olemuslikult tuleks selle ajalehe ajalugu alustada siiski juba 1950. aastast, mil hakkas ilmuma tema eellane, ajaleht Stalinskaja Molodjož. Kuni 1980. aastate lõpuni oli Molodjož Estonii Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu (ELKNÜ) KK häälekandja. Parimatel aegadel saavutas Molodjožka tiraaži 100 000 eksemplari — see on niisugune arv, mis on tänapäeval kättesaamatu mitte ainult venekeelsele, vaid ka eestikeelsele trükiajakirjandusele.

Nõukogude võimu aastatega suurenes Eesti venekeelne elanikkond 20 korda — 23 000 inimeselt 1945. aastal kuni 475 000 inimeseni 1989. aastal. Potentsiaalse auditooriumi suurenemine oleks põhimõtteliselt pidanud väljenduma ka ajakirjanduse mahu hüppelises tõusus. Teisest küljest olid aga NSVL-i tingimustes Eestis kättesaadavad ka üleliidulised trükiväljaanded, kusjuures, erinevalt Teise maailmasõja eelse Eesti Vabariigi olukorrast, mil välismaist ajakirjandust Eestisse tellida oli liiga kallis, pakuti väljaandeid nüüd soodushindadega. Kõige laiemalt levisid Eestis suurimad üleliidulised ajalehed Pravda ja Izvestija, millel olid Tallinnas oma erikorrespondendid. Teismelised tellisid aktiivselt Pionerskaja Pravdat, lapsed ajakirju Murzilka ja Vesjolõje Kartinki.

Esimesed venekeelsed saated läksid Eesti Raadios eetrisse 1958. aastal. Esialgu oli neil üsna väike maht, kuid ajapikku see kasvas. 1983. aastal jõudis kuulajateni esmakordselt kokkuvõtlik programm „Ehho dnja”, mis on alles ka praegu. Siiski ei olnud Eestis veel venekeelset täispikka programmi — 24 tundi ööpäevas ja 7 päeva nädalas. Selle puudujäägi kattis üleliiduliste raadiojaamade (näiteks Majak) kättesaadavus.

1958. aasta 1. juunil nägid televaatajad esmakordselt uudistesaadet „Aktualnaja kamera na russkom jazõke”. Esialgu anti uudiseid iganädalase ülevaate vormis, kuid aja jooksul muutus saade igapäevaseks. Peamiseks teletooteks Eesti elanike jaoks olid Nõukogude ajal Kesktelevisiooni programmid, täisväärtuslikust telekanalist Eestis (või isegi venekeelsete telesaadete mahu olulisest suurendamisest) polnud juttugi.

Mis puudutab Eestis välja antud venekeelseid ajakirju, siis märkimisväärsemad sündmused leidsid aset Nõukogude võimu lõpuaastail. 1986. aastal hakkas ilmuma kirjanduslik ajakiri Raduga (eestikeelse ajakirja Vikerkaar analoog), mis tutvustas venekeelsele auditooriumile eesti kirjanike (näiteks Jaan Kaplinskit) teoste tõlkeid. See ajakiri loodi noorte jaoks, kuigi seal avaldati suuremalt jaolt juba enesele nime teinud autorite teoseid. Ajakirja populaarsuse tipp saabus aastail 1989–1990, mil venekeelne variant levis üle terve Nõukogude Liidu, tiraaž aga tõusis 30 000 eksemplarini. Ajakiri üllatas lugejaid oma vabamõttelisusega isegi perestroika ajal, avaldades näiteks autoreid, keda varem trükiti vaid samizdat'is (omakirjastuses). 1989. aastal ilmus Radugas rubriik „Baltiiskii put”, kus avaldati kohalike Eesti iseseisvust pooldavate intellektuaalide artikleid. Iseseisvuse saabumise järel hakkas ajakirja tiraaž aga katastroofiliselt langema. Enne sulgemist 2006. aastal anti Radugat välja vaid 300 eksemplaris. Eesti Vikerkaar ilmub praeguseni.

Eesti vanim venekeelne ajakiri, mis ilmub praeguseni, on Tallinn, mis asutati 1978. aastal. Ajakiri alustas eesti autorite tõlgete, Eestis elavate vene autorite originaalloomingu, teatriretsensioonide, kunstilooliste artiklite, muusikaelu ülevaadete, arhiiviuuringute, mälestuste, kirjanduslooliste esseede ja kriitika ning kultuuritegelaste portreelugude avaldamisest. 1991. aastal loobusid Eesti Kirjanike Liit ja Eesti kultuuriministeerium oma „lapsest” ja kuulutasid välja konkursi. Konkursi võitnud Vene Kultuuriühing aga keeldus tulutust kirjastamistööst ja ajakiri lakkas ilmumast kuni 1995. aastani, mil entusiastidel õnnestus see taasluua. 2003. aastal hakkas ajakiri ilmuma kuus numbrit aastas. Praegu toetab ajakirja väljaandmist Eesti Kultuurkapital, eraldades igal aastal stipendiumi osaliseks honoraride maksmiseks, mõnevõrra toetavad ka kultuuriministeerium ja Integratsioonifond (eraldi integratsiooniprojektide raames).

Lisateave artikli kohta