Venekeelsed massiteabevahendid nüüdisajal

Vaatamata sellele, et Eesti on väga väike maa ja inimesi, kelle emakeel on vene keel, elab siin kõigest 400 tuhat, võib venekeelsete massiteabevahendite mitmekesisus asjasse pühendamatut üllatada. Kümned ajalehed ja ajakirjad, mitmed telekanalid, seitse raadiojaama, loendamisele raskesti alluvad internetiväljaanded...

Siinjuures võib mõningaid venekeelseid massiteabevahendeid Eestis õigusega nimetada „ajalooliseks”. Näiteks kaabeltelekanal Orsent, mis töötab alates 1992. aastast, on riigi vanim kommertstelekanal. Aga ajaleht Estonija, mis lõpetas ilmumise 2004. aastal, oli riigi viimane perioodiline väljaanne, mis ilmus paberil formaadis А2, kui kõik teised ajalehed olid juba ammu üle läinud lugemiseks mugavamale nüüdisaegsele А3 formaadile.

Kõige halvemad lood on praegu venekeelse iga päev ilmuva ajakirjandusega ja telekanalitega. Eestis on mõned väikesed kaabeltelevisiooni kanalid ja venekeelsete saadete plokk Eesti Televisioonis. Omal jõul teevad telesaateid ning vahendavad uudiseid vene keeles praeguses Eestis telekanalid Orsent, TVN, TNB Baltija ja Continent E (endine STV). Paljuski takistab venekeelse televisiooni arengut 1995. aastast kehtiv keeleseadus, mis sätestab, et kõik saated tuleb tõkida eesti keelde või varustada eestikeelsete subtiitritega, mis teeb tootmisprotsessi oluliselt keerulisemaks ja palju kallimaks.

Avalik-õiguslikus kanalis ETV oli 1990. aastate keskpaiku ja lõpus üsna tugev venekeelsete saadete toimetus. Peale uudiste läksid iga päev eetrisse veel mitmesugused saated. Aga 2000. aastate alguses hakkas olukord muutuma. Õigupoolest on venekeelsetest saadetest alles jäänud üksnes „Aktuaalse kaamera” uudised. 2007. aastal hakkas Eesti Televisioon valmistuma teise kanali — ETV2 — käikulasmiseks. Esialgu käidi isegi välja mõte, et see võiks olla kui mitte täielikult venekeelne kanal, siis vähemalt kanal, kus õhtuse prime time'i ajal (kell 19 kuni 23) oleksid venekeelsed saated suuremas mahus kui varem. Kuid arenev majanduskriis ja finantseerimise kahandamine tõmbasid mõttele kriipsu peale. Ilmselge on ka see, et oma rolli mängis piisava poliitilise tahte puudumine mõtte elluviimiseks. 2008. aasta augustis tööd alustanud ETV2 kannab üle uudistesaadet „Aktualnaja kamera na russkom jazõke” ja diskussioonisaadet „Treugolnik”, mis vahetas välja varem samal ajal eetris olnud talk show „Sud prisjažnõh”. Perioodiliselt on eetris ka teisi venekeelseid saateid, kuid reeglina vaid projektipõhiselt.

Ka sotsioloogide mitmesugused uuringud näitavad, et kohalik venekeelne elanikkond ei tunne vajadust veel ühe eraldi venekeelse kanali järele. See on esmajärjekorras seletatav kaabel- ja digitelevisiooni kaudu suure hulga kanalite kättesaadavusega. Praegu võib kaabeltelevisiooni operaatorite pakettides leida kümneid venekeelseid telekanaleid, mis sobivad kõige erinevamatele maitsetele.

Eestis tegutsevatest kanalitest võib ära märkida kontsernile Modern Times Group (MTG) kuuluva telekanali ТV3+, mis alustas tööd 2004. aastal. Esialgu oli see mõeldud meelelahutuslikuks kanaliks, mis kannab peamiselt üle Vene telesaateid ja filme, kuid alates 2010. aastast võib kanalil ТV3+ näha ka saadet „Aktualnaja kamera na russkom jazõke”, mis on eetris tund aega hiljem kui kanalil ETV2.

Omaette küsimus on, kas lugeda kohalikuks näiteks kanalit Pervõi Baltiiski Kanal (PBK)? Ühest küljest on see kõige kõrgema reitinguga venekeelne kanal, mis annab igal argipäeval eetrisse 20–25-minutilise uudisteploki „Novosti Estonii” ja veel mõningaid Eesti elule pühendatud saateid. Teisest küljest võtab lõviosa eetriajast Vene Esimese kanali toodang, mille valdaja on Riias baseeruv Baltic Media Alliance. Seetõttu ei vaja PBK isegi litsentsi, mille Eesti kultuuriministeerium on andnud ülalmainitud Eestis tegutsevatele telekanalitele.

Ilma oma saadeteta, kuid esindajatega Eestis on ka telekanalid Muz-TV, NTV ja RTR-Planeta. Olemuselt on nende näol tegemist puhtalt kommertstelevisiooniga, kuna vastavalt olemasolevatele litsentsilepingutele müüvad nad kohalikule reklaamiandjale eetriaega reklaamiplokkides. Ei ole aga välistatud, et kunagi saab nende potentsiaal ära kasutatud ka kohaliku tähtsusega telesaadete tootmiseks.

Mis puutub igapäevasesse venekeelsesse ajakirjandusse, siis viimaste aastate sündmused on alles jätnud vaid ühe ajalehe — Postimees Na Russkom Jazõke. See on huvitav kakskeelse väljaande projekt, mille võimalusest räägiti Eestis juba 1990. aastatel, kuid praktikasse viis selle alles kontsern Postimees 2005. aastal. Ajalehe sisu koosneb suures osas eestikeelse Postimehe tõlkematerjalidest. Pole põrmugi üllatav, et tõlkijaid on toimetuses rohkem kui ajakirjanikke. Ajalehe Postimees Na Russkom Jazõke esimene number ilmus 7. novembril 2005. aastal tiraažiga 10 000, kuid juba 2006. aasta jaanuaris ületas ühe numbri tiraaž 25 000 piiri. Saavutanud teatava populaarsuse ja saades omajagu tellijaid tänu äärmiselt madalale, praktiliselt dumping-hinnale, lõpetas ajalehe tiraaž kasvamise ja hakkas kahanema. 2012. aastal oli see kõigest 10 000.

Vormilt ja sisult on päevalehega väga sarnane ka Linnaleht Na Russkom Jazõke. See tasuta väljaanne on eesti ajalehe Linnaleht kloon, kuigi Postimehega võrreldes erineb selle lehe venekeelne versioon oma eestikeelsest „kaksikust” hoopis enam. Alguses ilmus Linnaleht Na Russkom Jazõke viis korda nädalas, kuid pärast majanduskriisi algust oli üksnes reklaamist elatuv ajaleht, mille maht järsult kahanes, sunnitud ilmumist vähendama alguses kolme, seejärel kahe, seejärel aga üldse vaid ühe korrani nädalas. Niisugune perioodilisus säilis ka 2012. aasta alguses, kuigi vormi ja sisu poolest ei saa ajalehte Linnaleht Na Russkom Jazõke kuidagi nädalaleheks nimetada.

Kaks päevalehte — Molodjož Estonii ja Vesti Dnja — lõpetasid ilmumise 2009. aastal. Molodjožka rasked ajad langesid kokku kriisi algusega selle omaniku, alkohoolsete jookide tootja Onistari juures, kes oli mõned aastad enne laostumist lehe omanikuks saanud. Sulgemise hetkel oli Molodjožka tiraaž kõigest umbes 6000. Vesti Dnja sai ajalehe Estonija järglaseks. Pärast seda, kui lehe ostis 2004. aastal ära suurärimees Endel Siff, vahetas ajaleht 50% ulatuses toimetuse koosseisu, võttis uue nime ja muutus olemuselt Keskerakonna häälekandjaks.

Eriti rõõmustav pole olukord ka ajakirjade osas. Peale juba kõne all olnud ajakirjade Raduga ja Tallinn antakse 1994. aastast alates kultuuriministeeriumi ja Eesti Kultuurkapitali toel välja kirjanduslik-kunstilist ühiskondlik-publitsistlikku ajakirja Võšgorod. Sellega võibki jutu tõsistest ajakirjadest lõpetada.

Edukad pole olnud ka katsed anda välja meelelahutuslikke ajakirju. 2008. aastal lõpetasid ilmumise ühele ja samale väljaandjale kuulunud naisteajakiri Leedi ja meesteajakiri Karjera, kusjuures viimane ilmus vaid veidi üle aasta. Omamoodi glamuurseks „vene Kroonikaks” saada proovinud ajakiri Bravo muutis juba mõnekuise ilmumise järel 2007. aastal oma lähenemise sotsiaalsemaks, kuid oli siiski sunnitud 2009. aasta alguses ilmumise lõpetama. Praeguseni jätkab ilmumist naisteajakiri Jana.

Niisugusel taustal on Eesti kõige stabiilsemad venekeelsed massiteabevahendid raadiojaamad. Avalik-õiguslik Radio 4 alustas oma tööd praegusel kujul 1. mail 1993. Praeguseks on see raadiojaam töötajate arvult ja originaaltoodangu mahult suurim venekeelne raadiojaam Eestis. Mis puutub kommertssaadetesse FM-lainealas, siis kuni 2014. aastani töötavad kultuuriministeeriumi litsentsi alusel Eestis veel kuus venekeelset raadiojaama. Need on ühele kontsernile (Sky Media) kuuluvad Sky Radio ja Russkoje Radio; Narodnoje Radio ja Dinamit FM, mis samuti kuuluvad ühele omanikule; samuti Evro FM ja ja religioosne Semeinoje Radio (eestikeelse Pereraadio analoog).

Sky Radio ja Russkoje Radio on nüüdisaegsed kommertsraadiojaamad, mis kannavad peamiselt üle muusikat ja on võrdlemisi kaugel ajakirjandusest. Sedasama võib öelda ka Dinamit FM ja Narodnoje Radio kohta, kuigi viimati mainitu on raadio 100 FM järeltulija, mis veel Radio Tallinn olles, 1990. aastate keskel ja alguses enne formaadi muutmist kujutas endast tõsiseltvõetavat alternatiivi Radio 4 jaoks, edastades aktuaalseid ühiskondlik-poliitilisi teemasid käsitlevaid diskussioonisaateid. Senimaani on see nišš ülemäära akadeemilise Radio 4 ja liiga kergemeelsete kommertsjaamade vahel tegelikult täitmata.

2000. aastate alguses tehti katse sellist raadiot luua, kuid raadio Pik suleti veel enne korralikku sissetöötamist. Samal sagedusel jätkas tööd raadio Evro FM, mis pärast mõneaastast tööd tüüpilise muusikamängija formaadis muutis suunitlust ja kannab praegu üle informatsioonilis-muusikalist programmi, suure osa eetriajast võtavad nii kohalikud kui ka Venemaal toodetud jutusaated (raadio Golos Rossii). Võib arvata, et omal jõul ja üksnes kohalike programmidega see formaat vastu ei peaks, kuid osaliselt välismaist raadiojaama üle kandes on sellest saanud üsna hea alternatiiv. See aga ei võimalda raadiol Evro FM pakkuda tõsist konkurentsi teistele jaamadele, tema reiting on teiste omast oluliselt väiksem. Kõige populaarsemad on Radio 4 ja Russkoje Radio, mille iganädalane kuulajate arv kõigub vahemikus180 000 – 200 000. Siinjuures õnnestus Russkoje Radiol 2011. aastal esimest korda reitingu poolest avalik-õiguslikku raadiojaama ületada.

Võrdlemisi stabiilne on olukord nädalalehtede ja regionaalse ajakirjanduse osas. Praegu antakse Eestis välja kahte omavahel konkureerivat nädalalehte — MK-Estonija ja Den Za Dnjom. Esimene neist hakkas ilmuma alles 2004. aastal ja leidis kiiresti oma niši venekeelse tabloidina. Vaatamata täheühendile „MK” nimetuses on ajaleht sõltumatu väljaanne, mis vaid kasutab osa ajalehe Moskovski Komsomolets sisust frantsiisi alusel. Siinjuures ei ületa Moskva materjalide kogus 15% väljaande mahust. Den Za Dnjom on esimene sõltumatu vene nädalaleht, mis ilmub alates 1991. aastast. 2006. aastal ühines see teise nädalalehega Vesti Nedeli ja kandis mõnda aega kahekordset nimetust Vesti Nedeli / Den Za Dnjom. 2008. aastal omandas lehe kontsern Postimees. Praegu on neil konkurentidel enam-vähem ühesugune tiraaž — umbes 12 000 eksemplari.

Eestis ilmuv nädalaleht Komsomolskaja Pravda v Baltii seisab teistest mõnevõrra eraldi. Kohalike materjalide hulk on lehes nii väike, et poleks õige seda MK-Estonija või Den Za Dnjomiga võrrelda. Katsed anda välja 16-leheküljelist lisa KP v Estonii ei õnnestunud — projekt toimis umbes aasta, seejärel lõpetati. Omaette tasub vaadata ka nädalalehte Delovõje Vedomosti. Väga väikese tiraaži tõttu (umbes 5000) on see sügavalt nišileht ning oma lugejaskonna hulgas äärmiselt nõutud ja hinnatud.

Venekeelne regionaalne ajakirjandus on olemas praktiliselt kõikjal Eestis, kus elab vähemalt mingil määral märkimisväärne osa vene keelt emakeelena kõnelevat rahvast. Need on Narvskaja Gazeta, Narva, Gorod, Viru Prospekt, Severnoje Poberežje, Sillamjaeski Vestnik, Panorama ja teised Ida-Virumaal; Tšudskoje Poberežje Peipsi ääres; Valk Valgamaal ja nii edasi. Kõige populaarsem on Tallinna Stolitsa — tasuta ajaleht, mida annab välja linnavalitsus. Sotsioloogiliste uurimuste põhjal on Stolitsal kõige suurem lugejaskond kõigist venekeelsetest trükimeedia väljaannetest.

Sotsioloogide uurimused näitavad ka seda, et venekeelset ajakirjandust antakse sagedamini käest kätte ja ühte lehenumbrit loeb rohkem inimesi kui eestikeelse ajakirjanduse puhul. Näiteks nädalaleht MK-Estonija jääb lugejate arvu poolest ettevõtte Emor 2011. aasta IV kvartali uurimusele toetudes eesti nädalalehele Eesti Ekspress alla vähem kui kaks korda — 52 000 lugejat 92 000 lugeja vastu. Samal ajal on eesti väljaande tiraaž peaaegu kolm korda suurem ja ületab 30 000 eksemplari.

Viimastel aastatel on aktiivselt arenenud ka venekeelne internetiajakirjandus. Veel mõned aastad tagasi oli selles valdkonnas peaaegu monopoolne seisund portaalil Delfi, mis töötab alates 1999. aastast. Loetavuse poolest on Delfi praegugi liider, tal on 200 000 unikaalset külastajat nädalas. 2005. aastal alustas vene keeles tööd Postimees Online, millel on praegu umbes 90 000 külastajat nädalas. Varsti ilmus Delovõje Vedomosti portaal dv.ee, mida loeb 20 000 inimest nädalas. 2007. aastal alustas tööd avalik-õiguslik uudisteportaal rus.err, kus on kõige ebastabiilsem auditoorium, mis kõigub 11 000-st kuni 19 000-ni nädalas. 2009. aastal avati uuendatud portaal dzd.ee, mis muutus ajalehe Den Za Dnjom veebilehest täisväärtuslikuks iseseisvaks teabeallikaks, millel on praegu praktiliselt niisama palju lugejaid kui portaalil Postimees Online (on huvitav, et mõlemad portaalid kuuluvad samale omanikule, neil on üks juht ja suurelt jaolt nad dubleerivad teineteise uudiseid).

Samal põhimõttel — mitte ajalehe veebilehekülg, vaid iseseisev väljaanne — töötab ka 2011. aastal avatud portaal mke.ee (MK-Estonija), millel on juba umbes 12 000 lugejat nädalas. Suuremad tegijad Delfi ja Postimees võtsid ette võrdlemisi eduka auditooriumi segmenteerimise katse, luues uued tooted (vastavalt Bublik ja Limon), mis pakuvad lugejale eranditult vaid „kollaseid” uudiseid. Seejuures on Limon populaarsuse poolest juba tihedalt kandadel oma kontserni „pealehekülgedel”. Ära võib märkida ka Vene Kogukonna Portaali (baltija.eu) ja Vene Portaali (veneportaal.ee), kuid lisaks neile on veel kümneid internetilehekülgi, mis samuti ühel või teisel viisil pakuvad lugejale venekeelset teavet Eesti kohta ja mis alluvad raskustega arvepidamisele.

Lisateave artikli kohta