Eesti lastekirjanduse esimene kuldaeg

Iseseisev Eesti Vabariik (1918-1940) andis võimaluse rahvuslikuks kultuuriliseks eneseteostuseks. Vaimse maailma arengu eeltingimusena nähti hariduse- ja kultuuritaseme tõstmist ja selle osana lastekirjanduse edendamist.

1920-30ndate aastate jooksul tegi laste- ja noorsookirjandus läbi märgatava arengu, seda nii kvantiteedi kui kvaliteedi osas. Tõlgiti ohtralt maailmakirjanduse klassikat. Raamatute välimus saavutas kõrge taseme. Kujunes välja ulatuslik ja sisukas lasteperioodika. “Lastelehele” lisandus 1921. a. ajakiri “Laste Rõõm” ja mitmed teised laste- ja noorte ajakirjad. Lastekirjandusest sai arvestatav kunstinähtus.

Koos lastekirjanduse väljaandmise hoogustumise ning algupärase loomingu mahu suurenemisega elavnes ka lastekirjandust käsitlev teoreetiline ja kriitiline mõte. Kui sajandi alguses kujunesid välja lastekirjanduse põhiliigid, siis vaadeldaval perioodil toimus nende sisuline areng. Lastekirjandus sulandus üldisesse kirjandusprotsessi.

Värsiraamatuid avaldati tol perioodil vähe. Lasteluule paremiku – E. Enno ja J. Oro looming jäi neil aastail laialipillatult perioodikasse. Esile tuua saab vaid K. E. Söödi “Lapsepõlve Kungla” ja A. Taari “Klu-klu” (1928). Viimast hinnatud omal ajal rohkem raamatuks lastest kui lastele.

Koolinõunik, poeet ja ajakirja “Laste Rõõm” toimetaja Ernst Enno (1875-1934) tõsise ja nukra loomingu hulgast tõusevad päikselistena esile tema lasteluuletused. Luuletaja puudutas väikelapsele oluliste elunähtuste ringi nagu loodus (loomad, linnud, putukad, tuul, vulisev läte) ja mäng. Autor ise nimetas lastele loodut oma “lillelallerdusteks”. Julius Oengo (Oro, 1901-1941) kujunes produktiivseks autoriks, kes kirjutas igas žanris. Üldtuntud on tema luuletused, eriti jõulusalmid; aastaaegade vaheldumisest kõnelevad spordi- ja mängulaulud. Oro loomingus on hoogu ja huumorit.

Proosa oli 1920-30ndate aastate lastekirjanduses mahukaim ja sisukaim žanr, mitmekesistusid lasteproosa temaatika ja kujutamislaad. Juhtival positsioonil oli realism. Üha olulisemaks sai kunstilisuse taotlus. Varasemale perioodile iseloomulik memuaarne lastekirjandus asendub nüüd lapse kujutamisega tema kaasajas. Autorid seavad teose keskmesse lapse, esitades sündmusi tema vaatepunktist. Enamasti tegutseb raamatutes maalaps, linnaelu ja koolis käimise kujutamist on õige vähe. Uusi algupärandeid ilmus eeskätt kirjastuse “Loodus” lastekirjanduse võistluste kaudu, kusjuures autoritele seati tingimused, orienteeruda kodumaa-ainestikule ja käsitleda elu positiivselt. 30ndaid iseloomustab didaktilis-pedagoogiliste piiride ületamine. Üha sagedamini on lasteraamatu eesmärgiks tuua lugejale rõõmu ja pakkuda talle tuge. Mäng ja kujutlusvõime avardavad maailma ning kujundavad väärtushinnanguid enam kui selged õpetussõnad, mis hingest läbi ei käi. Lastekirjandus tunnetab end nüüdsest kunstinähtusena.

Toimus eristumine laste ealise- ja soolise kuuluvuse põhjal. Kirjutati peamiselt väikelastele ja murdeealistele. Temaatikas on eraldatavad kolm põhilist ala – loodus, ajalugu ja laste elu. Silmapaistvas soosingus on looduse, eriti loomade kujutamine nii realistlikus, muinasjutulises kui populaarteaduslikus vormis.

Mudilastest ja mudilastele kirjutas Marta Sillaots (1887-1969) viieaastastest kolmikutest kõnelevas Trips-Traps-Trulli raamatunelikus (I osa ilm. 1935.a.). Kuigi sooline eristamine pole kirjanduse adresseerimisel peamine, on siiski selgelt eristatavad tüdrukuid- ja poisse huvitavad teemad ja teosed. Poisteraamatu algatajaks võib pidada J. Parijõge jutukoguga “Tsemendivabrik” (1926). Sellele lisandusid veel R. Janno “Vutimehed” (1935), mida on võrreldud ka F. Molnári “Pál-tänava poistega”; H. Mäelo, K. A. Hindrey, A. Tuliku, M. Metsanurga jt poisteraamatud.

Märgata võis kaht põhihoiakut, mis lähtusid pigem autorite kirjanduslik-pedagoogilistest vaadetest kui sellest, kas nad kirjutasid muinasjutte või realistlike lugusid. Üks neist püüdis lapse toetamiseks ja lohutamiseks luua ideaalilähedast maailma, kus pääseb võidule headus ja õiglus. Teise hoiaku järgi, mida esindas kõige ilmekamalt Jüri Parijõgi (1892-1941), pidi lastekirjandus lähtuma reaalsest elust ning hoiduma selle suhkurdamisest. Vajalikuks peeti küll optimistlikku hoiakut, aga mitte elutõe moonutamise hinnaga. Lapsed Parijõe juttudes peavad varakult mehe eest väljas olema ja hakkama leiba teenima. Nende elu ei ole kerge, aga seda selgemini tunnevad lapsed saavutatu väärtust. Autor kujutab täiskasvanute maailma 7-8 aastaste poiste silme läbi, nii elu-olu kui sotsiaalseid vahekordi. Humoorika laadi kõrval on tajutav laste pisut murelik hoiak ja vanainimeslik toon. Richard Janno (1900-1942) kujutab agulipoiste elu ja tegemisi. Lapsed elavad aineliselt kehvades tingimustes. Neid kasvatatakse ausateks ja väärikateks. Toimub poistekampade vaheline mõõduvõtmine, peamiselt jalgpalliplatsil. Autor toob esile tuha all hõõguva vaenu saksa poiste ja eesti poiste vahel.

Lastekirjanduses tugevdas positsioone kunstmuinasjutt. Sajandi alguses Ansomardi poolt tehtud algust jätkasid paljud. Teiste hulgas O. Luts siiani populaarse “Nukitsamehega” (1920), milles metsamoori (nõia) laanehütist inimeste sekka toodud sarvikpoiss kasvatatakse inimeseks. Lapsed kasutavad Nukitsamehe peal samu kasvatusvõtteid, mida nende endi puhul on rakendatud. Abi on headusest ja kannatlikkusest. Sarved kukuvad maha aga alles siis, kui poiss lugemise selgeks saab (sic!). Loo filmilinale jõudmise ja raamatu koolilugemise nimekirjas püsimise tõttu teavad “Nukitsameest” kõik vanad ja noored. Üks säravamaid teoseid kunstmuinasjutu žanris on “Rohelise päikese maa” (1936) Irma Truupõllult (1903-1980), milles kaks unustatud nukku metsaaluste pisiolendite keskel elavad ja lõpuks kodu leiavad. Produktiivset Juhan Jaiki (1899-1948) iseloomustab lobe jutujooks ja uperpallitav fantaasia, mis ammutab ainest rahvapärimusest. See, mida autor öelda tahab, jääb sageli väljamõeldiste tulevärgi varju.

Lisateave artikli kohta