Laulev revolutsioon

Poeetiline ühisnimetus aastatel 1988–1991 Eestis toimunud rahvuslikele massimeeleavaldustele, kus tähtsal kohal oli isamaaliste laulude ühislaulmine

Popmuusika oluline roll Eestis 1980ndate lõpul alanud protestiliikumises, mis viis lõpuks iseseisvuse taastamiseni, ilmnes juba üsna liikumise algusjärgus. 1987. a kevadel puhkes Eestisse kavandatud keskkonnaohtlike fosforiidikaevanduste vastu massiline protestikampaania (nn fosforiidisõda). Noor helilooja Alo Mattiisen (1961–1996) ja luuletaja Jüri Leesment (snd 1961) lõid laulu „Ei ole üksi ükski maa”, mis rõhutas kõigi eestimaalaste ühtehoidmist ning solidaarsust Virumaaga, kuhu olid kavandatud kaevandused, ja selle elanikega. Laulu eri salme esitas kokku kümmekond tollase Eesti NSV armastatumat lauljat ning see sai kiiresti väga populaarseks. (Eeskuju võis olla paar aastat varasem USA heategevusprojekt „We are the World”.)

Tõeline laulev revolutsioon sai alguse 1988. a, kui isamaaliste laulude esitamine massiüritustel muutus tavaliseks. Seda võib pidada ka laulva revolutsiooni tippaastaks, mille suvekuid on rahvamasside poliitilise aktiivsuse ja rahvusliku vaimustuse tõttu tagantjärele nimetatud kuumaks suveks.

Välja kujunes paarikümnest armastatumast laulust koosnev nn põhirepertuaar, mida esitasid artistid kontsertidel ja mida lauldi ka omaette pereringis. Ühe osa sellest moodustasid rahvusliku ärkamise aegsed laulud 19. sajandi lõpust, sealhulgas Eesti Vabariigi hümn „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”, mille avalikku esitamist võidi veel mõni aasta varem karistada kui huligaansust. Lisandusid laulva revolutsiooni kaasaegsete artistide esitatavad poplaulud eri žanrites (rokk, folk jm). Ülipopulaarseks sai Mattiiseni-Leesmendi loodud tsükkel „Viis ärkamisaegset laulu”, mis põhines osalt saja aasta taguste rahvuslike koorilaulude töötlustel. Nüüdisajastatud sõnad rõhutasid rahva ühtehoidmise ja traditsioonidele toetumise tähtsust ning juhtisid samal ajal tähelepanu aktuaalsetele probleemidele, nagu riigivõimu hoolimatus ja kasvav migratsioon.

Poplauljad esitasid isamaalisi laule, mida sageli kümnetesse tuhandetesse ulatuv publik kaasa laulis, nii mitmesugustel muusikafestivalidel kui ka poliitilistel üritustel. Üks silmapaistvamaid üritusi oli 1988. a septembris Tallinna Lauluväljakul Rahvarinde korraldatud „Eestimaa laul”, mis tõi väljaku rahvast täis (vähemalt 100 000 inimest). Lauldi ka 1989. a augustis toimunud Balti ketis ja muudel rahvuslikel suurüritustel.

Laulval revolutsioonil oli väga tähtis roll Eesti taasiseseisvumisel, väljendades rahva meelsust ning avaldades seeläbi mõju nii kohalikele kui ka kremli võimumeestele.

Terminit „laulev revolutsioon” kasutatakse vahel üldistatult kogu Baltikumi kohta, märkimaks samal ajavahemikul ka Lätis ja Leedus sama moodi esile kerkinud isamaaliste laulude olulist rolli taasiseseisvumisel.

Lisateave artikli kohta