Asustus

Alutaguse on suhteliselt hilise ning hõreda asustusega. Siinsed peamised kinnismuistised on liivast kuhjatud kääbaskalmistud, mis viitavad vadjalaste asustusele meie ajaarvamise esimese aastatuhande lõpul ja teise algul. Jõugal asub Eesti suurim (u 300 kääbast) kääbaskalmistu. Liivakääpaid on arvukalt ka Kivinõmmes, Narva jõe ääres, Iisaku ning Rannapungerja ümbruses.

17. ja 18. sajandil rändas Alutagusele vene vanausulisi, kes asustasid peamiselt Narva jõe äärseid alasid ning Iisaku ümbrust. Kuna nad võtsid ajapikku omaks luteriusu, ent säilitasid oma kultuurilise eripära, hakati neid hüüdma poluvernikuteks. 19. sajandi lõpul rajas Eestimaa kuberner vürst Sergei Sahhovskoi Kuremäe kõrgele künkale õigeusu nunnakloostri Pühtitsa kloostri, et levitada apostlikku õigeusku ja vene kultuuri Kirde-Eestis. Vanemast vene ajaloo- ja kultuuripärandist on mainimisväärsemad veel Narva jõe äärsed külad ning õigeusu kirikud Vasknarvas, Jaamakülas, Alajõel, Lohusuus jm.

Alutagusel on traditsiooniliselt tegeldud soomaagist raua tootmisega (Rebu, Rääsa), kalapüügiga (Narva jõe ja Peipsi ääres), metsalangetamise, parvetamise ja puutööndusega. Viimane on olnud eriti iseloomulik Avinurme ümbruse küladele. Kuna põldu oli vähe, metsa aga palju, siis pärandati puutööoskust põlvest põlve. Ajapikku kujunesid välja teatud toodetele spetsialiseerunud külad. Avinurme laadad olid tuntud üle Eesti.

Lisateave artikli kohta