Metsad ja rabad

Alutaguse on Eesti üks ürgsema loodusega metsarikkamaid piirkondi, mis meenutab taigat. Siin valitsevad lodu-, soo- ja palumetsad soo-, glei- ja mitmesugustel liivmuldadel. Suurte rabade soosaartel kohtab ka laialehist salumetsa. Puistutest on ülekaalus männikud ja kaasikud, kuuske kasvab siin vähem kui mujal Eestis. Palju on lagesoid ja väga vähe leidub niite.

Kuna taigavööndi okasmetsade taimegeograafilise vööndi piir ulatub praktiliselt Eesti kirdeosani, esineb ka Alutaguse elustikus nõrku taigaelemente. Taimestikus avalduvad need eelkõige suhtelise liigivaesusena. Taigale lähedaseks metsatüübiks on ka laanemetsad, mis kasvavad parasniisketel aladel, nõmme- ja palumetsad keemiliselt vaestel liivmuldadel ning rabastunud ja rabametsad sfagnumiturbal.

Laanes on alusmets hõre ja liigivaene. Rohurindes on tunnusliikideks laanelill, leseleht, jänesekapsas, sõnajalgadest laanesõnajalg, sammaldest laanik. Laanemetsad ei ole aga Alutaguse metsatüüpide seas domineerivad ning on erineva esinemissagedusega levinud kogu Eestis. Vaatamata suurele metsamassiivile on Alutagusel intensiivse majandamise tõttu siiski säilinud vähe otsesest inimtegevusest mõjutamata põlismetsa, mida enne 1926. aastal valminud Mustvee–Sonda raudtee ehitamist peeti piirkonnale tunnuslikuks. Poruni (Borovnja) jõe kaldamets ja Heinassaare põlismetsakvartal Muraka raba servas võeti looduskaitse alla 1950. aastate lõpul: need metsad esindavad põhiliselt liigirikast salumetsatüüpi, mis on mulla viljakuse tõttu kõikjal mujal muudetud põllumaadeks. Lopsakad salumetsad vastavad kõige paremini inimeste kujutlusile ürgmetsast, niisama puutumatud laane-, palu- ja rabametsad jätavad aga vähem „ürgse” mulje.

Alutaguse faunas meenutavad taigat juhuslike tulnukatena registreeritud taigale iseloomulikud liigid: ahm ehk kaljukass, laanenäär ja habekakk. Alutaguse suurtele metsaaladele on iseloomulik ka lendorava esinemine ja karude rohkus. Suhteliselt arvukalt pesitseb siin kalju- ja merikotkast. Suurem osa umbes 40 paarist Eestis pesitsevaist kalakotkaist on koondunud Alutagusele ja Karulasse.

Ainulaadset elustikku silmas pidades on suuremad soomassiivid Sirtsi, Muraka soostik, Agusalu ja Puhatu soostik koos Poruni põlismetsa ja haruldase ida-võsalille leiukohaga võetud looduskaitse alla. Nende mitmekesiste soostike haudelinnustik eristub Eesti rabade tavapärasest faunast väikekoovitajate ja heletildrite rohkuse poolest, samuti on siin veel säilinud rabapüü ja mudanepp.

Väga omapärane taimkate on kujunenud Agusalu rabas, kus griivadel kasvavad nõmmemännikud ja nende vahele jäävad rabakooslused moodustavad viirulise mustri. Huvipakkuvad on ka luitekooslused Peipsi põhjarannikul, nii männikud kui ka vähesed Eestis säilinud luitetammikud Järvevälja kaitsealal. Siinse unikaalse järvemaastiku kaitseks on rajatud Kurtna maastikukaitseala.

Lisateave artikli kohta