Pinnakate ja mullad

Pinnakate on peamine ehitusalus ja muldade lähtekivim ning oluline veerežiimi ja vete keemilise koostise kujundaja. Pinnakattest koosnevad ka kõik kvaternaarsed kuhjelised pinnavormid ning osaliselt ka kulutusvormid, mistõttu pinnakate mõjutab suurt osa Eesti maastike olulistest tunnusjoontest.

Eesti aluspõhjakivimeid kattev pinnakate, mis koosneb väga erineva kujunemislooga setetest, kujunes viimase mandrijäätumise ning sellele järgnenud sündmuste tulemusena. Pinnakatte paksus Eestis on väga ebaühtlane. Paetasandikke, kus see on vaid mõne sentimeetri paksune või puudub hoopiski, nimetatakse loodudeks ehk alvariteks. Põhja- ja Kesk-Eestis on pinnakate enamasti 2–3 meetri, Lõuna-Eesti tasandikel 5–10 meetri paksune. Kuhjelistel kõrgustikel ning mattunud ürgorgudes ulatub see aga üle 100 meetri.

Peamiseks pinnakattematerjaliks Eestis on moreen. Põhja- ja Lääne-Eesti lubjakive katab hallika värvusega kividerohke (rähkne) moreen. Lõuna-Eesti liivakivide alal on see punakaspruun, savikas ning suhteliselt kividevaene. Ülejäänud osa pinnakattest koosneb mitmesugustest mineraalsetest (kruus, liiv, viirsavi, veeristik) ja elutekkelistest setetest (turvas, muda). Liustikujõgede setted on harilikult põimkihiline kruus ning jämedateraline liiv, mida kasutatakse ehituses ning teede katteks. Jääjärvede setted on aga peeneteralised ning rõhtsa lasumusega. Neist kõige iseloomulikumaks on peamiselt Lääne-Eestis esinev viirsavi, mida kasutatakse telliste, katusekivide ning drenaažitorude valmistamiseks.

Pärast mandrijää taandumist kujunes Madal-Eesti pinnakate mere tegevuse tagajärjel, merest ja suurjärvedest puutumata Kõrg-Eestis kujunes aga pinnakate peamiselt vooluvete uuristuse, kuhje ja tuule toimel. Pärastjääaegsete setete hulgas esineb tekkeviisi järgi mitmeid settetüüpe. Rannikualade liiv, kruus ja klibu on merelise päritoluga. Järvedes kuhjus liiv, savi ning järvelubi ja -muda ehk sapropeel. Jõgedes settisid kruus, liiv ja savi. Vähesel määral leidub meil allikalupja. Suurte astangute jalameile on raskusjõu toimel varisenud kõikvõimaliku terajämedusega materjali. Lõuna-Eesti küngaste jalameile kannab aga nõlva pidi allavoolav vihmavesi savikaid uhtsetteid. Suurte veekogude lähedusse on tuul kuhjanud liiva. Elutekkelised setted seostuvad eelkõige soode ja nende arenguga. Inimesed on tekitanud maavarade rikastamise ja kasutamise jääkprodukte — aherainet ja põlevkivituhka.

Mullad
Eesti muldkatet iseloomustab lähtekivimi koostise ja veeolude muutlikkusest tulenev muldade mitmekesisus, soo- ja soostunud muldade suur osatähtsus (u 50%), lubjarikaste muldade rohkus, eriti Põhja- ja Lääne-Eestis, ning muldade suur kivisus. Kokku võib Eestis eristada kümmekonda tüüpi mulda, mis erinevad üksteisest oma leviku, ehituse, omaduste ning kasutusviisi poolest.

Paepealsed mullad (rendsiinad) on levinud Põhja- ja Lääne-Eestis, kus lubjakividest aluspõhi on maapinna lähedal. Need on kõrge huumuse- ja toitainetesisaldusega, kuid väga kivised ja põuatundlikud. Seetõttu püütakse neid säilitada loodusliku taimkatte all ning põldudeks mitte harida. Levinuimaks looduslikuks taimkatteks neil muldadel on loometsad ja looniidud ehk alvarid.

Rähkmullad (rähksed rendsiinad) on samuti levinud peamiselt Põhja- ja Lääne-Eestis, ent paksema moreenist pinnakattega aladel. Neile muldadele on iseloomulik kõrge huumuse- ja toitainete ning teravaservalise paemurendi (räha) sisaldus. Rähkmullaga alad on suures osas üles haritud põldudeks, loodusliku taimkatte säilimise korral on neil levinud liigirikkad puisniidud ja salumetsad.

Leostunud ja leetjad mullad esinevad peamiselt Kesk-Eesti ja Pandivere kõrgustiku moreentasandikel. Need on Eesti kõige produktiivsemad põllumullad, mistõttu nende levikualad kattuvad Eesti peamiste maaviljeluspiirkondadega.

Leede- ja leetunud mullad on tekkinud valdavalt liivast pinnakattega aladele. Leedemullad levivad harilikult rohttaimedeta männikute all ning neil muldadel ei teki huumushorisonti. Leetunud mullad on seevastu tekkinud mõnevõrra rikkamale lähtekivimile, millel kasavavate rohttaimede lagunemise tagajärjel on kujunenud ka õhuke huumushorisont. Mõlema mullatüübi ühiseks tunnuseks on valkjashalli leet- ehk väljauhtehorisondi olemasolu, mille all on punakaspruun, liikuvate huumusainete-, alumiiniumi- ja rauarikas sisseuhtehorisont.

Näivleetunud mullad on levinud Lõuna- ja Kesk-Eesti moreentasandikel. Nende tekke eelduseks on savikas või kahekihiline lähtekivim, kus pealmise kihi all on tihedam, vett raskesti läbilaskev kiht. Viimase peale koguneb, eriti kevaditi, ajutine vesi, mis tekitab mullaprofiili leethorisonti meenutava valkja kihi. Näivleetunud mullad on Lõuna-Eesti keskmise huumusesisaldusega mullad, mis on enamasti põldudeks haritud. Loodusliku taimkatte säilimise korral levivad neil salu- ja laanemetsad.

Gleimullad moodustavad pindalaliselt suurima levikuga ning omadustelt väga vaheldusrikka muldade rühma. Nende ühiseks tunnuseks on kõrge põhjaveeseisu või kestva ülavee tõttu kujunenud sinakas- või rohekashall gleihorisont. Nende pindmine horisont koosneb vaid osaliselt lagunenud orgaanilisest ainest — toorhuumusest. Liivast lähtekivimil tekkinud gleimullad on harilikult leetunud. Neil kasvavad soostunud männikud. Lubjarikkas keskkonnas kujunenud gleimuldadel kasvavad soostunud lehtpuumetsad. Lääne-Eestis esineb gleimuldadel sageli kultuurrohumaid ning põlde.

Soomullad hõlmavad ca 1/4 Eesti pindalast ning jagunevad madalsoo-, siirdesoo- ja rabamuldadeks. Neid muldi iseloomustab vähemalt 30 sentimeetri paksune turbakiht, mille all lamab gleihorisont.

Siseveekogude kaldavööndeis tekivad perioodilise üleujutuse tulemusel lammimullad. Eestis on neid suhteliselt vähe säilinud, sest jõgede reguleerimise ning kuivendustöödega on üleujutuste sagedus ja ulatus oluliselt vähenenud. Madalatel mererandadel, soolase vee mõjupiirkonnas, levivad nõrgalt sooldunud rannamullad, mis on reeglina noored, alles kujunemisjärgus olevad mullad.

Vahelduva reljeefiga Lõuna-Eesti kõrgustikel levivad erosioonialade mullakooslused. Kõrgendike nõlvadel ja lagedel esinevad ärauhte mõjul õhenenud või täiesti kadunud huumushorisondiga erodeeritud mullad. Jalameile ning nõgudesse kuhjuvad aga ülitüseda (kuni 1 m) huumushorisondiga deluviaal- ehk pealeuhtemullad. Taolised mullakooslused esinevad eelkõige sademetevee erosioonile avatud põllustatud aladel. Ammendatud karjäärides esineb tehismuldi.

Lisateave artikli kohta