​20. sajandi esimesel poolel olid puisniidud Lääne-Eesti maastike “visiitkaardiks”. Nende pargilaadsete koosluste tekke ja püsimise eelduseks on regulaarne niitmine, võsaraiumine ja muud töömahukad hooldustööd. 20. sajandi teisel poolel intensiivistunud põllumajanduse tõttu hakkasid puisniidud hääbuma. Niitmise lakkamisel on suurem osa neist võsastunud ning kaotanud puisniitudele iseloomuliku rohttaimede liigirikkuse ning pargitaolise välisilme. Lääne-Eestile iseloomulikke kuivi ja liigirikkaid tammepuisniite on praeguseks vähe järele jäänud. Neid leidub peamiselt kaitsealadel Laelatus, Nedremal ja Matsalus. Niiskeid arupuisniite leidub peamiselt Kasari jõgikonnas luhaniitudega külgnevatel aladel.