Pinnamood

Eesti on Ida-Euroopa lauskmaa osana madal ja tasane ala, mille pinnamoes vahelduvad kõrgustikud ja lavamaad madalike, nõgude ja orunditega. Need pinnavormid koos Põhja-Eesti (Balti klint) ja Lääne-Eesti paekaldaga kuuluvadki reljeefi suurvormide hulka.

Eesti kõrgustike jalamid asuvad harilikult 75–100 m kõrgusel. Kõrgeim punkt on Suur Munamägi (317 m) Haanja kõrgustiku keskosas (see on ka kogu Baltikumi kõrgeim punkt). Eristatakse kahte kõrgustike rühma:

  • kulutuskõrgustikud on enamasti tasase pinnamoega ning nende välimus sõltub suuresti aluspõhja kujust. Eestis on sellisteks Pandivere (kõrgeim punkt on Emumägi, 166 m) ja Sakala (Rutu mägi, 146 m). Mõlemal kõrgustikul on kvaternaarisetetest pinnakate suhteliselt õhuke ning reljeefis domineerivad lainjad moreentasandikud. Sakala eripäraks on kõrgustikku tihedalt liigendavad orud.
  • kuhjelised kõrgustikud on rahutu reljeefiga ja nende väliskuju ei sõltu aluspõhja reljeefist. Nendeks on Haanja kõrgustik (Suur Munamägi, 317 m), Otepää kõrgustik (Kuutse mägi, 217 m) ning Karula kõrgustik (Rebasejärve Tornimägi, 137 m). Nende kolme kõrgustiku pinnamoes valitsevad kvaternaarisetetest koosnevad künkad ja nõod.
Ümbrusest kõrgemate aladena kerkivad veel esile Saadjärve voorestik
(144 m), Lääne-Saaremaa kõrgustik (54 m) ja Ahtme ehk Jõhvi kõrgustik
(81 m).

Eesti pinnamoe kõrgemate alade hulka kuuluvad ka lavamaad ehk platood. Põhja-Eestis asub kaks suurt lavamaad — Harju ja Viru lavamaa. Neid piirab põhjast Balti klindi järsk astang. Mõlemad on umbkaudu 30–70 meetri kõrgused lubjakiviplatood, mille enamasti tasast pealispinda liigestavad jõeorud ning mitmesugused karstivormid. Harju lavamaast on pikaajalise kulutuse tulemusena eraldunud mitmed lavajad saarmäed — Tallinna Toompea, Viimsi Lubjamägi ning Suur- ja Väike-Pakri saar. Viru lavamaa reljeefi teevad keerukamaks suured tehispinnavormid — põlevkivikarjäärid ning aheraine- ja tuhamäed.

Lõuna-Eestis asub Kagu-Eesti ehk Ugandi lavamaa — ürgorgudest liigestatud 40–100 m kõrgune liivakiviplatoo kõrgete astangutega läänes Võrtsjärve ääres Tammel ja idas Peipsi kaldal Kallastel. Lavamaadele võib lisada kaks suhteliselt kõrget tasandikku — Kesk-Eesti tasandik (60–80 m) ning Vahe-Eesti tasandik ehk Kõrvemaa (50–90 m).

Madalikud on Eestis merepinnast kuni 50 m kõrguseni ulatuvad tasandikud, mis on pikka aega olnud Läänemere ning Ürg-Peipsi ja -Võrtsjärve poolt üle ujutatud. Nad hõlmavad peaaegu poole Eesti territooriumist ning suuremad neist asuvad Lääne-Eestis.

Lääne-Eesti madalik on soostunud tasandik, mille reljeefi liigestavad kuni 20-meetrised lubjakivikõrgendikud (Kirbla mägi, Mihkli Salumägi, Salevere Salumägi jt). Pärnu madalik on samuti tugevasti soostunud, ent tasandiku aluspõhi koosneb liivakivist ja rannikut ilmestavad Eesti kõrgeimad luiteahelikud.

Lääne-Eesti madalik jätkub Lääne-Eesti saarestikus. Üldiselt madala (kuni 20 m) ja tasase reljeefi foonil kerkivad ümbrusest kõrgemale Lääne-Saaremaa kõrgustik ning selle lõunapoolne jätk Sõrve poolsaare keskel. Hiiumaa lääneosas Kõpu poolsaarel asub aga kogu saarestiku kõrgeim koht — Tornimägi (68 m). Järsk on ka Muhu ja Saaremaa põhjarannik, kerkides Panga pangal 21 meetri kõrguse astanguna.

Kitsas (mõnest meetrist 20 kilomeetrini ulatuv) kivine maariba Soome lahe ja Balti klindi vahel moodustab Põhja-Eesti rannikumadaliku. Selle poolsaarte- ja lahtederohke ala üksikud meretasemest kõrgemale kerkivad osad jätkuvad põhja pool Soome lahe saartena. Madalad ja tugevasti soostunud tasandikud paiknevad ka Võrtsjärve nõos ning Peipsi järvest läänes ja põhjas. Need 30–50 meetri kõrgused madalikud on kujunenud endiste suurte veekogude taandumisel. Peipsi järvest põhja poole jääv madalik on maastikuliselt tuntud Alutaguse nime all.

Nõod ja orundid kui reljeefi suurvormid on hästi eristatavad Lõuna-Eestis, kus need kõrgustikke üksteisest lahutavad. Sakala, Karula ja Otepää kõrgustike vahel 40–80 meetri kõrgusel üle merepinna paikneb Valga nõgu. Sellest väljub põhja suunas ahenev ning Võrtsjärveni ulatuv Väike-Emajõe orund. Karula ja Haanja kõrgustiku vahele jääb 70–100 meetri kõrgusel Hargla nõgu, millest lähtub Haanja ja Otepää kõrgustikku eraldav Võru orund.

Eesti kõige suurejoonelisemaks pinnavormiks, meie maa eluta looduse sümboliks on Balti klint, mida Eesti piires nimetatakse ka Põhja-Eesti paekaldaks. See on kogu tasandikulise Põhja-Euroopa suuremaid kulutusastanguid, mis saab alguse läänes Ölandi saarelt Rootsis ning ulatub idas Laadoga järveni Venemaal. Panga serv on lubjakivide lõhelisuse tõttu enamasti sakiline, jagunedes klindineemikuteks ja -lahtedeks. Loode- ja Kirde-Eestis ulatub klint paiguti mere lähedale. Kõrgeim pank asub Ontikal, ulatudes 56 m üle merepinna.

Geoloogiliselt kuulub Eesti nn kaetud alade hulka, kus aluspõhja kaljukivimid, meie puhul paleosoikumi settekivimid, on peaaegu kõikjal maetud kvaternaarse pinnakatte alla. Aluspõhjakivimite suurimaid paljandeid — järsakuid — võime leida vaid mereäärsetes paeastangutes (klintides Eesti põhjarannikul ja Saaremaal), suurjärvede murrutusastangutes, Põhja-Eesti klinti lõikunud sälkorgudes ja Kagu-Eesti kõrgustike nõlvadesse lõikunud jõeorgudes (nn taevaskojad). Kõiki neid paljandeid on kujundanud jääajajärgsete järvede, merede või jõgede kulutav tegevus.

Kuigi pinnakattega kaetud, avalduvad Eesti pinnamoe põhijoontes aluspõhja iseärasused, eriti aluspõhja vastupidavus erosioonile. Iseloomulik on aluspõhja reljeefi suurvormide paigutus. Soome lahe põhja lauge sügavnemine põhjast lõunasse kajastab kaljupinna sukeldumist Soomest Eesti suunas ja lahepõhja järsk tõus Põhja-Eesti paelava suunas vastab settekivimitesse erodeeritud nõlvale. Teine ida-läänesuunaline orund Kesk-Eestis Peipsist Pärnuni vastab Siluri kaljuse lubjakivi ja Devoni pehme liivakivi kontaktile.

Eesti pinnamoes võib leida enam kui 300 miljonit aastat tagasi kujunenud pinnavorme. Meie ala settelise aluspõhja kujundanud mered taganesid lõplikult Devoni ajastu lõpus (u 350 miljonit aastat tagasi), jättes maha tasase liivase madaliku, mis laius Soomest Lätini ja Venemaalt Rootsini ning kaugemalegi veel. Erosiooniprotsessid, mille käigus kujunesid pärastine Soome lahe ja Kesk-Eesti ida-läänesuunaline nõgu, algasid Kainosoikumi alguses (u 65 miljonit aastat tagasi) ja kestsid Pleistotseeni jääaja alguseni umbes 2 miljonit aastat tagasi. Sel ajal jätkus maismaa lääne suunas Gotlandini ning reljeef oli tunduvalt enam liigestatud kui praegu. Põhja-Eesti paekallas oli ligikaudu 150 m kõrgune, eraldades paelava perve Soome lahe süviku põhjas voolanud ürgjõest. Selleks ajaks olid Devoni-ajastul kujunenud settekihist vabanenud juba Devoni-eelsest ajast pärinevad Pandivere ja Ahtme paekõrgendikud ning Narva jõe madalik.

Pleistotseeni jääliustike tegevusel on Eesti pinnamoe kujundamisel olnud kahene roll:

  • nad tasandasid aluspõhja reljeefi, kulutasid reljeefi väikevorme ning täitsid järske vagumusi. Näiteks jääajaeelsed aluspõhja lõikunud sügavad orud, mille põhi ulatub Põhja-Eestis kuni 105 m ja Lõuna-Eestis isegi 207 m (Karuküla Sakala kõrgustiku läänenõlval) allapoole ümbritsevat maapinda, on osaliselt või ääreni jääaegade ja jäävaheaegade setenditega täitunud. Meridionaalsed, põhjast lõunasse suunduvad laiad lauged nõod järgivad liustikukeelte kulutustegevust. Nii on kujunenud Narva–Peipsi nõgu, Võrtsjärve nõgu, Väinamere–Liivi lahe nõgu, ning veelgi lääne pool paiknev Läänemere telje süvik.
  • jääajast pärit pinnakate moodustas aluspõhjale valle, künkaid või laialdasi keerulise kujuga kuhjevorme, mille suhteline kõrgus ulatub paljudesse kümnetesse meetritesse. Selliste kuhjevormide puudumine või esinemine jagab suure osa Eestimaad tasasteks ja künklikeks aladeks. Künklikel aladel esinevaid 30–80 meetrise suhtelise kõrgusega künkaid kutsutakse kohapeal „mägedeks”. Erinevalt tõelistest kaljutippudest koosnevad Eesti mäed pudedast moreenist, kruusast ja liivast.

Umbes 12 000 aastat tagasi oli suur osa Eestist kaetud jääpaisjärvedega. Tolleaegne Läänemeri (nn Litoriinameri) kattis veel nüüdseid rannalähedasi alasid. Kõrg-Eesti, mis ühendab Pandivere kõrgustikku ja Otepää, Haanja ja Sakala kõrgustikke, vabanes jääst juba algselt maismaana. Ülejäänud ala (Madal-Eesti) allus abrasioonile ning seal tekkis õhukesi viirsavi- ja liivalasundeid, mis tasandas maapinda veelgi.

Jää kulutava tegevuse kõrval on oluline tähtsus olnud veel kahel asjaolul:

  • maailmamere tase on tõusnud üle 100 meetri ning meri on maismaad ulatuslikult üle ujutanud nii meil kui ka mujal, muuhulgas on sellisel viisil moodustunud Läänemeri ja tema lahed. Selle käigus kaotasid klindid 2/3 oma kõrgusest.
  • jääliustikud vajutasid maapinna jääajaeelse asendiga võrreldes mitmesaja meetri sügavusele. Jää sulamisega kaasnes tasakaalustav maatõus, mis jätkub veel praegugi (Loode-Eestis kuni 2–3 mm aastas). Sellest tingituna maismaa laieneb ning Väinameres ja mujal Hiiumaa ning Saaremaa rannameres tekib pidevalt juurde laide. Lahed kasvavad kinni, jõed pikenevad ning sadamatesse suunduvad laevateed jäävad madalaks.

Suured maapinna tasandajad on olnud ka sood. Varaseimad soosetted kujunesid 8000 aastat tagasi, kuid eriti kiire turbateke on toimunud viimase 2000 aasta jooksul. Väikesed ja ka laiad nõod, algselt järvedega täidetud või lihtsalt liigniisked alad, on kasvanud sootasandikeks, mille kogupindala hõlmab üle 1/5 Eestimaast.

Lisateave artikli kohta