Vetevõrk

Kliima ja pinnamood on põhjuseks, miks Eestis on palju väikesi siseveekogusid. Aastane sademete hulk ületab auramise ning järelejäänud vesi (200–300 mm aastas) voolab ära jõgede kaudu. Vesikonniti jaguneb territoorium neljaks: Peipsi järve vesikond 38%, Soome lahe vesikond (v.a Narva jõgi) 21%, Riia laht 32% ja Lääne-Eesti saared 9%. Tähtsaim veelahkmeala on Pandivere kõrgustik.

Jõgesid on Eestis küll palju, kuid enamik neist on lühikesed ja vähese veega. Mõned võivad põuastel suvedel jääda täiesti kuivaks. Kevadel, suurvee ajal võib seevastu esineda laialdasi üleujutusi (tuntumad on Riisa, Kasari ja Emajõe üleujutusalad). Ainult kümme jõge on pikemad kui 100 kilomeetrit. Suurim ja veerohkeim on piirijõgi Narva, mis saab oma vee Peipsi järvest ja suubub Soome lahte. Eesti kahte suurjärve — Peipsit ja Võrtsjärve ühendab väga aeglase vooluga Emajõgi. Viimane on ainsana Eestis kogu pikkuses (101 km) laevatatav. Kesk-Eesti suurimaks jõeks on Pärnu jõgi (144 km pikk). Tallinna jaoks on olulise tähtsusega Pirita jõgi, sest selle vesi juhitakse kanaliga Ülemiste järve, kust linn saab oma olme- ja majandusvee. Kagu-Eesti jõgedest on tuntumad Ahja ja Võhandu jõgi, eelkõige oma sügavate devoni liivakivipaljanditega ilusate orgude poolest.

Eesti umbes 1200 looduslikku järve (pindalaga üle 1 ha) katavad 4,7% Eesti pindalast, kuid nad ei paikne ühtlaselt. Suurem osa järvenõgudest on tekkinud mandrijää sulamise ajal, mistõttu järverohked alad asuvad liigestatud reljeefiga piirkondades. Rohkesti on neid Lõuna-Eesti kõrgustikel (Haanja, Otepää, Sakala, Karula) ja Vooremaal, väga vähe aga Pandiveres. Põhja-Eesti tuntumad järvederühmad on Alutagusel (Kurtna järvestik) ja Põhja-Kõrvemaal (Aegviidu, Jussi järvestik). Madalal mererannikul Lääne-Eesti mandriosas ning Saaremaal ja Hiiumaal on rohkesti rannajärvi, mis on kujunenud maatõusu tingimustes endiste merelahtede kohale. Rabades on turbapinnases tekkinud rabajärved, kuid veelgi rohkem on väikesi rabalaukaid (umbes 20 000), millest enamik pole arvele võetud järvedena. Suurjärvede hulka kuuluvad vaid Peipsi ja Võrtsjärv; ülejäänud on väikejärved (neist vaid 42 on pindalaga üle 1 km²). Järved on enamasti madalad, vaid paarkümmend neist on sügavamad kui 20 meetrit (sügavaim, 38 m, on Rõuge Suurjärv).

Inimese poolt on Eestis sajandite jooksul rajatud tehisveekogusid, peamiselt vesiveskite jaoks. Praeguseni on säilinud umbes 150 veskipaisjärve. Suuremate maa-asulate juurde on rajatud ka uusi tehisjärvi maastiku mitmekesistamiseks ja suplemisvõimaluste loomiseks. Suurimaks veehoidlaks on Narva veehoidla samanimelisel jõel, mille 200 km² suurusest kogupindalast jääb Eesti piiresse 40 km². Tallinna veevarustuse jaoks on ehitatud veehoidlad Pirita, Jägala ja Soodla jõgedele.

Eesti on tuntud ka ilusate ja veerohkete allikate poolest. Suuremad on Roosna-Alliku, Esna, Prandi, Varangu ja Simuna (Pandivere kõrgustikul või selle jalamil), millest voolab välja mitusada liitrit vett sekundis. Allikate arv Eestis ulatub üle 5000, kuid enamik neist on väikesed ja jäävad ajutiselt kuivaks. Järvedes, mille põhjas avaneb rohkesti allikaid, on vesi läbipaistev ja külm (Äntu järved, Sinialliku järv Viljandimaal, osa Rõuge järvedest). Allikate levik on tugevasti mõjutanud ka asustuse kujunemist. Talud, külad ja mõisad püüti rajada allikate lähedale, et vesi oleks käepärast.

Lisateave artikli kohta