Vooremaa salumetsad ja kultuurmaastikud
Atlantilisel kliimaperioodil olid Vooremaal soodsad tingimused liigirikaste salulehtmetsade tekkeks. Lopsaka taimkatte all ja keemiliselt rikkal lähtekivimil kujunesid mitmesugused laialehiste metsade vööndile omased leostunud, leetjad ja lessiveerunud pruunmullad. Veidi hiljem lisandus metsade puurindesse kuusk ning muutus ajapikku domineerivaks. Seoses inimasustuse kujunemise ning aleviljelusega meie ajaarvamise algusest alates hakkas Vooremaa taimkate oluliselt muutuma. Kuna kõrvuti paiknevad mahajäetud alepõllud olid eri vanusega, võimaldas see areneda erineva valgusnõudlusega liikidel ning taimkatte üldine liigirikkus suurenes veelgi. Üleminekul põlispõllundusele hakkas kujunema avamaastik ning salumetsad kadusid pikkamööda voorte lagedelt ja nõlvadelt ning nõgudes hakkasid tekkima niidud.
Umbes kolm neljandikku tänapäeva Vooremaa territooriumist on kultuuristatud ning looduslikku taimkatet on säilinud vaid väikeste areaalidena. Suuremaid metsi leidub regiooni servaaladel Vaimastvere ja Laiuse vahel, Kassinurme ja Kaarepere, idanõlval aga peamiselt Roela ümbruses ja mõhnastikel. Vooremaa keskosas on erandiks Luua ümbrus, kus on varematest aegadest säilinud salumetsa. Viimase puurindes domineerib küll kuusk, ent sellega kõrvuti kasvab ka haaba, pärna, saart, tamme, jalakat. Rikkalikud on nii põõsa- (sarapuu, kuslapuu, mage sõstar jt) kui ka rohurinne (sinilill, lõhnav varjulill, koldnõges, püsik-seljarohi, metspipar, salu-siumari, harilik saluhein jt). Nõgudes kohtab peamiselt soostunud niite ja kaasikuid ning lepavõsa. Roela metsamassiiv Voore ja Levala ümbruses on kujunenud tähtsaks metsaökoloogia ja produktsioonibioloogia uurimisalaks.
Vooremaal kohtab rohkesti muinasasustuse jälgi vanade põldude, kalmete ning Kalevipoja sängi tüüpi muinaslinnuste näol. Pika aja jooksul on siin välja kujunenud iseloomulik asulastik, kus valitsevad ahel- ja hagukülad, mis asetsevad voorte jalamil või nõlvadel. Neist kõrgemal paiknesid harilikult põllumaad, madalamal aga heina- ja karjamaad. Ka teed kulgevad enamasti piki voorte nõlvu ja lagesid, tehes aeg-ajalt täisnurkseid käänakuid ühelt voorelt teisele.
Kõige iseloomulikum osa Vooremaa territooriumist, mis ulatub Saadjärve lõunaotsast Prossa ja Kaarepere järve põhjaotsani, on võetud kaitse alla. Veidi üle 100 km²-se pindalaga on see Eesti üks suuremaid maastikukaitsealasid. Lisaks sellele on siin hulk kaitsealuseid parke, sealhulgas Luua park, tammealleed ja ebatsuugapuistu. Nimetamisväärsed on Kaiavere ja Elistvere parkmetsad. Viimases asub Elistvere loomapark. Vooremaa maastikupilti ilmestavad ka arvukad mõisahooned, kõrtsid, vesiveskid ja kihelkonnakirikud. Palamuse on tuntud Oskar Lutsu “Kevade” tegevuspaigana.
Paljud Vooremaa järved on seotud muistenditega Kalevipojast ja Vanapaganast. Näiteks Saadjärves, selle kaldal ja lähimas ümbruses on mitu muistendeis mainitud rändrahnu, sealhulgas Kalevipoja lingukivid.
Lisateave artikli kohta
