Vooremaa suurvoored ja järved

Olles Euroopa üks väheseid klassikaliste suurvoorte esinemisalasid, on Vooremaa maastikurajoon Eesti üks unikaalsemaid alasid. Soomes ja Rootsis on küll mõõtmetelt suuremaid voori, ent need koosnevad kristalsetest kivimitest ning on seetõttu kaljuvoored. Üksnes kvaternaarisetetest koosnevate suurvoorestike hulgas leidub Euroopas esinduslikumaid veel vaid Iirimaal. Maastiku viiruline muster, piklike künniste rööbitine paigutus, korrapärane kuju ja suurus on selle ala peamised tunnusjooned. See on ajendanud rahva fantaasiat otsima Vooremaa kujunemisele seletust, seostades suurvoori ja nendevahelisi piklikke nõgusid Kalevipoja künnivagudega.

Voored on mandrijää voolimisvormid, piklikud ja laugenõlvalised ning kumeralaelised künnised. Voorte pikkus ulatub mõnesajast meetrist 13 kilomeetrini (Koimula voor) ja laius 0,2–3,5 kilomeetrini. Suuremate voorte kõrgus varieerub vahemikus 20–40 m, ulatudes Laiuse mäel erandlikult 60 meetrini. Nende leivapätsi meenutav kuju tuleneb liustiku kulutuse ja kuhje koostoimest ning nad on orienteeritud liustiku liikumise suunas, loodest kagusse.

Vooremaa kui tervikliku maastikurajooni üldkuju meenutab üksikvoore kuju. See on loodes kõrgem (Laiuse voor 144 m üle merepinna) ja laiem (30 km) ning kagu suunas madalduv (Vasula voor 80 m üle merepinna) ja ahenev (u 15 km). Niisugune kuju tuleneb Vooremaa asendist Pandivere kõrgustiku varjus. Liustikud, mis ei suutnud kõrgustikku ületada ja liikusid sellest kahelt poolt mööda, lähenesid teel Peipsi nõkku taas teineteisele, voolides voorestiku kaguosa kitsaks. Koos Pandivere kõrgustikuga moodustavad nad justkui suure komeedi, mille peaks on kulumiskindlatest lubjakividest koosnev Pandivere ning sabaks läbinisti pudedatest setetest koosnev Vooremaa.

Voored koosnevad peamiselt moreenist, vähem leidub nende koostises kruusa ja liiva. Viimati mainitud setted on iseloomulikud teist tüüpi väiksematele pinnavormidele, mis on harilikult kuhjunud kas voorte nõlvadele või lagedele. Neist olulisemad on mõhnastikud Kassinurmes, Kukemetsas, Saarel, Toljasel jm. Voorte lagedesse on sageli lõikunud kohalike jääpaisjärvede ülevooluorud, millest sügavaim on Kudina org (26 m).

Vooremaa viirulist maastikupilti aitavad rõhutada voortevahelised jääkündenõod ja nendes olevad piklikud järved. Nad on sageli üsna sügavad, näiteks Saadjärv kuni 25 m. Järved on enamasti rohketoitelised, tublisti mudastunud ja aeglaselt kinni kasvavad. Suurem osa järvi on koondunud voorestiku lõunaossa, vaid Kuremaa järv paikneb teistest kaugemal põhja pool. Väga omapärane on järskude voorenõlvade vahel olev pikk ja kitsas Raigastvere järv, mis meenutab pigem jõge kui järve.

Lisateave artikli kohta