Kaevandamise mõju maastikule

Allmaakaevandamine ei kahjusta maapinda otsekohe ja silmanähtavalt, mõjud ilmnevad pika aja jooksul, komplitseerides nende alade maakasutust ja takistades inimtegevust. Põhjus on eelkõige selles, et allmaakaevandamine jätab endast maha läbiuuristatud maapõue. Selle tulemusena kuivavad pinnakihid, madalad kaevud, põllud ja metsad. Kaevandamise ja looduslike protsesside koostoimel täituvad mahajäetud maa-alused kaevanduskäigud reostunud veega, mis saastab ka ümbritsevat põhjavett. 10–50 m sügavuses asuvad kaevanduskäigud varisevad aegamisi kokku, tekitades maapinda astanguid ja langatuslohke. Pinnalähedase vettpidava savikihi olemasolu korral koguneb mulda liigvett, mis kahjustab metsade ja põldude taimestikku. Kaevandatud alad ei ärata usaldust ka ehitusalustena.

Pealmaakaevandamise mõju maastikule on otsesemalt tajutav. Hävivad olemasolevad maastikud, mullad ja taimestik ning pinnavetevõrk, lisaks kahjustatakse mitmete kaasnevate maavarade (nt liiv ja turvas) varusid. Kadunud on ka mitmed traditsioonilised asulad. Asemele kujundatakse uusi maastikke, mis koosnevad tavaliselt lainjatest platoodest ja korrapärasest, ajapikku veega täituvast kanalitevõrgust. Uus tehismaastik erineb järsult eelnenud loodusmaastikust.

Pealmaakaevanduste alla on jäänud palju endisi metsi ja soid, vähemal määral ka põllumaid. Põllumaade tootlikku mulda on kohati ka teisaldatud ja kaevandamise järel tagasi laotatud, üheks taoliseks näiteks on Aidu karjäär. Teatud määral on õnnestunud kaevandatud ja tasandatud alade metsastamine.

Metsastamiseks on kasutatud peamiselt mändi, kaske ja lehist. Tavapäraseid metsakooslusi pole rekultiveeritud aladel veel tekkinud, sest ei rohu-puhma- ega sambla-samblikurinne ei jõua paari aastakümne jooksul välja kujuneda. Siiski on sinna osaliselt naasnud metsaloomastik. On räägitud, et Viivikonna karjääri tasandamata jäänud ja seetõttu inimesele raskesti läbipääsetavas metsarägastikus elutsevad karud.

Kaevandatud ent metsastamata aladel levib aherainepuistanguil rohkesti nn ruderaalkooslusi ehk prahipaikadele omaseid juhuslike taimedega asustatud alasid. Siin kohtab enamasti kõrgekasvulisi taimi, nagu põdrakanep, maltsad, pujud jms. Inimest ei ole endised pealmaakaevandusalad köitnud ning mingit märkimisväärset asustust neile aladele tekkinud ei ole. Vaid jahi-, marja- ja seenehuvilistele ning harrastuskalastajatele tunduvad need alad sobivat.

Lisateave artikli kohta