Keskkonnaseisundi olevik ja tulevik

Ida-Virumaa mäendus- ja energeetikaettevõtted on saastanud ja saastavad veel praegugi looduslikku keskkonda. Siiski on tootmismahtude vähenemine, tehnoloogiate täiustamine ning puhastusseadmete ehitamine või korrastamine saastekoormusi järk-järgult vähendanud. Sillamäe haruldaste muldmetallide tehas on üheks selliseks näiteks.

Põlevkivielektrijaamade ja ka Kunda tsemenditehase peamisteks heitmeteks atmosfääri on karbonaatne tolm, CO2 ja ka väävliühendid. Lisaks puhastusseadmete paigaldamisele püütakse vääveldioksiidi emissiooni vähendamiseks juurutada tehnoloogiaid, mis põhinevad põlevkivi põletamisel tekkiva vaba lubja (CaO) reaktsioonil SO2-ga. Põlevkivi põletamisel keevkihimeetodil pidurduks lubjakivi lagunemine ja väheneks CO2 paiskumine atmosfääri. Tsemenditehase ja põlevkivielektrijaamade tolmuheitmed on kõrge CaO sisaldusega, mistõttu erinevalt kivisöejõujaamadest ei põhjusta need happevihmu.

Elektrijaamade aluseline lendtuhk on samas põhjustanud suuri muutusi Alutaguse põhjaosa flooras ja vegetatsioonis. Hävinud on paljud algselt happelisele keskkonnale omased taimeliigid, sealhulgas rabade indikaatortaimed — turbasamblad. Kurtna mõhnastiku algsetesse taimekooslustesse on ilmunud suurel hulgal kaltsifiilseid võõrliike, mis on üldist liigirikkust (u 600 liiki soontaimi) küll tublisti tõstnud, kuid viinud siinsed kooslused kiiresti muutuvasse seisundisse, kus taimede nõudlused on pidevalt konfliktis olemasolevate keskkonnatingimustega. Aluselise saastega kaasneb ka raskmetallide (plii, vask, kaadmium, arseen jmt) sadestumine maapinnale ja mulda, kust need liiguvad edasi taimede organitesse.

Tööstusvetega levib õli-, fenooli-, ketooni- jmt ainete, aga ka sulfaatne reostus. Dramaatiline näide on Soome lahte suubuv Purtse jõgi. Ehkki otse tootmisest lähtuva reovee hulk sellesse jõkke on vähenenud, jätkub Kohtla-Järve ja Kiviõli musta tuha mägedest saasteainete väljaleostumine. Välistatud ei ole ka saastet järsult suurendavad avariid ja muud õnnetusjuhtumid, nagu Estonia kaevanduse põleng 1988. aastal.

Sügavaid (kambriumi ja vendi kihistuse) veekihte kahjustas 1970.–1980. aastail üha laienenud tarbimine. Viimasel aastakümnel ilmnev tööstustoodangu ja tarbimismahtude vähenemine on põhjaveetaset taas mõnevõrra kergitanud ning vähendanud merevee intrusiooni ohtu.

Kirde-Eesti majandus ja asustus peab toime tulema tingimustes, kus minevikus loodud kahjustused ja potentsiaalsed ohukolded ei kahane niipea. Alanud loodushoiu ja -kontrolli ajastu eeldab elanikkonna ja tehnoloogiate suurt vastutustunnet, et mitte võimendada kahjulikke muutusi, vaid vastupidi, pöörata ala kasulike muutuste ja tervenemise suunas.

Lisateave artikli kohta