Sillamäe metallurgiakombinaat

Sillamäe metallurgiaettevõtte poolt keskkonnale tekitatud koormus on ränk. Türsamäe paekaldale rajatud kaevanduse ligikaudu viie hektari suuruselt alalt ammutati aastatel 1947–1952 üle 270 000 tonni diktüoneemaargilliiti. Lauskaevandamiseks ettevalmistatud ala oli veelgi suurem, kuid selleks rajatud kaevanduskäigud ei ole vaatlusteks enam kättesaadavad. Arvatakse, et sinna on kuhjatud maagitöötlemise jääke.

1948. aastal käivitus Sillamäel uraani rikastamise tehas. Tehases toodetud diktüoneemaargilliidist kontsentraadi arvestuslik elementaarse uraani sisaldus oli 22,5 tonni, mis andis uraani saagiseks umbes 0,08%. Väike saagis viitab ebatäiuslikule tehnoloogiale, mistõttu suur osa uraanist jäi heitmetesse.

Aastail 1950–1977 veeti uraanimaaki Sillamäe tehasesse Kesk-Aasiast ja Ida-Euroopast, eriti Tšehhoslovakkiast ja Ida-Saksamaalt, kokku üle nelja miljoni tonni. Sellest toodeti U3O8 kontsentraati mahus, mille elementaarse uraani sisaldus oli peaaegu 25 000 tonni.

Aastail 1971–1989 veeti Eestisse eelnevalt töödeldud tooret, millest toodeti U3O8 kontsentraati umbes 74 000 tonni metalse uraani väärtuses. Lisaks sellele toodi 1982–1989 sisse veel üle 1350 tonni UO2, mis oli saadud muudest toorainetest. Valminud kontsentraatides oli 40–80% uraani.

1970. aastal hakati Sillamäel uraanimaakide kõrval suures koguses töötlema Koola poolsaarelt imporditud lopariiti. See on tantaali, nioobiumi ja muude haruldaste maakide kontsentraat, mis sisaldab märkimisväärselt ka uraani ja tooriumi. Lopariidis sisaldub terve hulk haruldasi muldmetalle, mis algaastatel jäid metallurgiajäätmetesse. Paljud neist komponentidest on toksilised.

Radioaktiivsete jäätmete hoidla
Suur osa maagist ja ka kontsentraatidest sattus aheraineks ning heideti koos teatava osa uraani ja paljude teiste elementidega Soome lahe rannavööndisse rajatud jäätmehoidlasse. Päris algusaastatel heideti diktüoneemakilda rikastamisjäägid (st praktiliselt 100% tema massist) otse merre. Sillamäe tehase aruandluses, mille alusel toodud andmed hiljuti avalikustati, on palju ebaselgeid momente, mille põhjal võib järeldada, et suur hulk uraani, raadiumi ja teisi radioaktiivseid aineid paiskus ka atmosfääri. Selle jälgi looduses pole veel uuritud. Endine Nõukogude Liit sulges uraanirikastamisliinid 1989. aastal. Haruldaste metallide liin jätkas tegevust.

Sillamäe metallurgiakombinaadi radioaktiivsete jäätmete hoidla asetseb vaid 500 m kaugusel vabrikust ja 1200 m kaugusel Sillamäe elamualadest. Selle ehitus- ja täitmislugu on olnud mitmeastmeline. Umbes 0,3 km² suurusel alal paiknevad jäätmehoidla kolm osa, mille siseehitus ja jäätmete koostis erinevad sõltuvalt omaaegse tootmise ja jäätmete paigutamise käigust. Tookord ehitatud kuni 26 m kõrgused tammid on tehtud liivast ja muust taolisest materjalist, mis ei olnudki ette nähtud takistamaks jäätmevete imbumist merelahte.

Et umbes 6 miljonit tonni radioaktiivseid ja muid toksilisi aineid sisaldav ja lekkimisohtlik metallurgiajäätmete hoidla kujutab endast suurt ohtu Soome lahele, käivitati selle konserveerimiseks ülikallis rahvusvaheline projekt. Saastatud alasid on ka väljaspool jäätmehoidlat, kaasa arvatud elamute piirkonnas.

Lisateave artikli kohta